Meditatsioon

http://www.care2.com/greenliving/its-official-meditation-cures-stress.html

Kõige lihtsam mediteerimise viis on see, kus pannakse pearõhku hingamisele. Selleks tuleb lihtsalt istuda mugavalt, selg sirgelt, kuid pingeta, silmad suletud, et oleks võimalikult vähe segavaid faktoreid. Ja siis lihtsalt hinga. Hinga nii nagu sa hingad, jälgi õhu teekonda, kuid ära püüa oma hingamist muuta. Lihtsalt hinga ja vaatle, kuidas su keha sellele kaasa töötab.

Minule meeldib mediteerimiseks kasutada juhendatud meditatsiooni heliklippe või videosid. Leian, et nõnda on mul kergem lihtsalt olla ja mitte muude asjade pärast muretseda. Vahel lähevadki mõtted uitama, kuid naasevad peagi.

Meditatsioon aitab inimesel keskenduda headele asjadele. Mida rohkem me headele asjadele keskendume, seda kergemini mööduvad meil raskemad ajad, kuna me suudame ise rahulikuks jääda.

Mina isiklikult tunnen suurt õnne ja tänulikkust ning soovi seda kõike teistega jagada. Ma tunnen nagu minu sees oleks justkui nii palju armastust, et suudan sedakõigile jagada ja ma tahan kõigile näidata, et ka nende endi sees on nii palju rohkem armastust, rõõmu ja rahu kui nad ise eales oodata oleks osanud. Meil kõigil on, kuid kõik ei oska seda lihtsalt märgata. Meditatsioon on hea vahend selle kõige märkamiseks.

http://www.businessinsider.com/mindfulness-meditation-howto-infographic-2015-5

Meditatsiooniliike on erinevaid, neist katsun hiljem ka lähemalt rääkida, aga hetkel pakun

siin mõningaid artikleid ja videoid, millele pilk peale visata:

http://www.meditateinscotland.org/uncategorized/try-a-guided-meditation-today/

 http://www.tmkeskus.ee/

Buzzfeedikad proovivad ka meditatsiooni

Heliklipp mediteerimiseks, ilma muusikata

Bexlife

Kellel vähegi võimalik ja huvi on, soovitan proovida. 

Järgmise korrani!

Palju päikest Teie ellu!

Depressioon - Unerohu sõltuvus - Meditatsioon

See postitus on jätkuks eelmisele (kliki siia).

Jäin oma looga pooleli sinna, kus sain anti-depressandid peale ja jäin ootama psühhiaatri juurde minekut. 

Umbes nädal enne sinna minekut, enesetunne oli üldiselt hea, kuid minu niigi suur uinumisprobleem, süvenes veelgi, mistõttu varem paari tunni asemel läks mul nüüd uinumisele aega vahel lausa 7-8 tundi. Psühhiaater kirjutas välja unerohud.

Nende võtmine oli muidu vahel päris fun, aga peale kuu aega unerohtude võtmist, mis tegelikult on nende kasutamise maksimumaeg, ei saanud ma ikka magada. Arst ütles, et mis seal ikka, kui ei saa, siis tuleb edasi võtta. Nii ma võtsingi ja võtsin neid lausa 3,5 kuud, kuni lõpuks otsustasin, et sellel peab tulema lõpp. Ma kartsin edasise pärast. Mul oli tekkinud sõltuvus ja ma lõpetasin unerohtude võtmise päevapealt. Uskusin, et tulen oma jõududega toime.

Esimene nädal magasin vaid paar tundi päevas. Öösiti, kuna und ei olnud, katsusin leida erinevaid lahendusi, kuidas magama jääda ilma rohuta. Mõtlesin tihti ja kujutasin ette, kuidas ma ikka võtan selle ühe tableti- no ainult selleks ööks ju.. ja siis kujutasin, kuidas asi edasi läheb- et hakkan jälle iga päev neid sööma- "ei, aitäh!" ütlesin ma ja vähkresin edasi. Olin vapper. Terve nädala pidasin vastu. Siis otsustasin aga, et nii ei saa- mitte miski ei toimi. "Ärge kasutage elektroonikaseadmeid tund enne magamaminekut", "tehke vanni", süüdake lõhnaküünal"- "no keda te petate!" mõtlesin. 

Ühel päeval tundsin, kuidas mu keha oli kokku varisemas unepuudusest. Ma ei suutnud lapsega tegeleda, lasin tal voodist multikaid vaadata ja nuputasin ise viise, kuidas vaid elu tagasi sisse saada endasse.. Mulle torkas siis pähe üks ammu huvi pakkunud asi- meditatsioon. Kas see aitaks mind? Kas see aitaks mul kogu järgneva päeva lapsega mängida ja olla õhtul oma mehele hooliv ja mõistev naine?

Ausalt- see päev oli minus elus üks suur pöördepunkt. Ma leidsin video (vaata siit), mis aitas mul selleks päevaks energia saada. Olin nii vaimustuses sellest, et sellise lühikese ajaga tundsin end justkui oleks terve öö maganud jaotsustasin veel mõnda vaadata. Peale kolme videot oli minus väga suur positiivne energia. Ma läksin naeratus näol lapse juurde, mängisin temaga kuni tema magamaminekuni välja, ma kuulasin ja toetasin oma meest, kellel oli ka unetu öö olnud ning raske tööpäev. Ma tundsin ennast hästi ja teadsin, et olin leidnud midagi.

Sel samal õhtul proovisin ka juhendatud meditatsiooni unetuse vastu ja.. ma jäin magama 20 minutiga, mis minu puhul on ülikiire!

Olen siiani vaimustuses, kuigi ma seda päris iga päev ei tee, kuigi võib-olla nüüd hakkan, kuna sain omale kõrvaklapid, et täielikult luua endale vaikne ja rahulik keskkond mediteerimiseks. 

Nagu eelnevas postituses mainisin, tunnen ma ennast õnnelikumana kui kunagi varem. Ma tunnen suurt tänulikkust ja rõõmu. Ma usun, et ilma nende kogemusteta ma seda võib-olla nii tugevalt ei oleks tundnudki. Ma olen õnnelik ja tänulik kõigi heade ja halbade asjade üle, mis minu elus toimunud on ja praegu toimuvad. Minus on suur armastus. Ma olen ise suur armastus!

Kõige suuremat armastust Teie kõikkide ellu!!!

Teadke, et Teil kõigil on midagi, mille eest tänulik olla ja just sellele peaksitegi keskenduma.

Minu depressiooni lugu

Täna tahan Teile rääkida loo, mida on mul raske rääkida, kuid olen otsustanud seda tunnistada ja selle avalikustada, et kui kellegil Teil peaks olema sarnane mure, siis teate, et Te pole üksi.

Kevadel 2015 diagnoositi mul depressioon. Selle tekkeni ja süvenemiseni stressist kulus palju pikki kuid. Palju pikki kuid täis üksindust ja pisaraid, täis valu ja soovi end kogu maailma eest peita. Nii ma tegingi- peitsin kuid ennast nelja seina vahele. Ei käinud ka koolis, kuna ei suutnud.. ei suutnud astuda uksest välja.Ma tahtsin lihtsalt olla peidus. Arvasin, et see oli stress..

Ühel hetkel otsustasin, et kõik- see peitmine peab lõppema ja minu elus algab taas ilus aeg täis rahu ja rõõmu. Mul oli nägemus ilusast tulevikust kuni… kuni ühel hetkel tabas mind löök allapoole vööd ühe mulle väga väga kalli inimese poolt.. See oli ehk isegi kõige räigem löök, mis ma eales saanud olen. Sellest, mis ma alguses arvasin, et oli stress, kuid tegelikult oli juba depressiooni algus, sai nüüd sügav depressioon täis enesetapumõtteid ja pisaraisse uppunud päevi.

Ma käisin koolis edasi, kuna see oli ainus turvaline koht, kus olla.. ainus koht, kus mu mõtted mulle iga hinna eest kahju ei püüdnud teha. Ma teadsin, et pean koolis pingutama ja pean hakkama saama ja ma uskusin, et saan. Ja saingi.. samal ajal kogu minu sisemus suri. Ma ei tahtnud kodus olla..

Ja ei, kui Te arvate, et see keegi, kellelt ma selle hoobi sain, oli minu mees või laps, et ma kodus olla ei tahtnud, siis Te eksite. Nemad ei puutunud asjasse rohkem kui ainult nii palju, et nemad kannatasid minu kannatuste pärast. Suhe mehega muutus tõesti väga pingeliseks. Mulle tundus, et ta ei mõista ega tahagi mõista ja et ma ei lähe kellelegi kordagi.. Pisarad tulevad praegugi silma..

Ma poleks elus arvanud, et keegi suudaks mulle olla sellisel ajalnii suureks toeks ja abiks, kui mu mees mulle olnud on. Iseenesest mõistetavalt lisan siia nimekirja ka oma õed ja kalli K.S.-i.

Igaljuhul.. peale aina tihenevaid tülisid ja aina süvenevaid enesetapumõtteid jõudsin lõpuks punkti, kus mõistsin, et pean tegutsema enne kui on hilja. Selleks punktiks oli üks mõtisklus iseendaga.. Kui istusin vannis, kuhu vaiksel voolas kraanist vett juurde ja… ma mõtlesin.. et mis siis kui.. kui ma lihtsalt oleks.. lihtsalt oleks seal vannis ja ootaks.. ootaks kuni vesi on jõudnud üle pea… Mis siis saaks?

Mu mõtted ehmatasid mind.. ehmatasid väga.

Järgmisel päeval otsisin abi. Uurisin, kelle juurde pöörduma peaksin. Helistasin ka kriisiabisse, et abi saada, kuid sealt saadud vastus tekitas minus ainult suurema iha alla anda. Aga mul olid minu mees ja laps, kes tahtsid väga, et ma nende pärastki pingutaks.

Lõpuks valisin perearsti numbri ja minu rõõmuks võeti mind juba mõne päeva pärast jutule.

Siis määrati mulle antidepressandid ja jäin ootama, millal saan edasi minna psühhiaatri juurde.

Täna tunnen ennast ehk isegi õnnelikumana kui kunagi varem. Depressioon on hetkel veel alles, kuid ma tean, et sõda on lõppenud ja ma tean, kes on selle võitnud - MINA.

Muidugi polnud see kõik nii lihtne, et lihtsalt hakkasin rohtu võtma ja kõik oligi järsku korras, aga sellest vahepealsest osast juba järgmises postituses.

Kõikidele vaimuhaigetele nagu mina, soovin head hakkamasaamist.

Elu läheb paremaks, kui sellesse usud.

Sa oled õnne väärt - ära unusta-sa oled väärt võimalust elada ja olla õnnelik!

Vaadake ka kindlasti seda: linki!

Oil pulling update

3 nädalat olen seda teinud nüüdseks. Mingeid uusi muutusi ei ole täheldanud.

Proovisin ära ka viinamarjaseemneõli- täiesti kohutav!

See ongi tänaseks kõik. 

Oil pulling ehk õliga suu loputamine minu moodi

Hey!

Pole ammu kohtunud.
Seekord mõtlesin, et kirjutan sellisest vahvast või siis mitte nii vahvast asjastnagu "oil pulling" ehk õliga suu loputamine. Kõlab veidralt? Või on see Sulle juba tuttav?

Mis see on?

Õliga suu loputamiseks või kuidas iganes seda eesti keeles nimetama peaks, nimetatakse seda, kui võtad umbes teelusika täie õli, tavaliselt kookose või seesamiõli, ning loksutad/liigutad seda vaikselt suus ringi ja nii umbes 10-20 minutit. Loputad välja ja pesed hambaid nii, nagu tavaliselt.

Milleks seda tehakse?

Seda kasutatakse, et kehast mürke välja tõmmata, et hambaid valgemaks teha ja nende ning kogu organismi tervist parandada.

Kuidas mina selleni jõudsin ja miks ma seda teen?

Hmm... Ma vaatasin ühel päeval, nagu tavaliselt lihtsalt mingit suvalist tervislikke eluviise puudutavat videot, kuid tolles mainiti ka sellist asja nagu "oil pulling". Hakkasin googeldama, mida see siis tähendab ja nii tekkis ka huvi. Kui ausalt vastata, miks ma seda teen, siis pean ütlema, et esialgu lihtsalt katsetamiseks, sest uudishimu on nii suur, et PEAN lihtsalt järgi proovima, kas see ka tõesti töötab.

Kuidas ma seda teen?

Nagu pealkirjast võib järeldada, ei tee ma seda päris nii, nagu seda tegema peaks, aga kas ma näen tulemusi?- Jah! Näen küll.. Natuke. Igaljuhul..
      Mina kasutan hetkel rafineeritud kookosõli, kuid ka extra virgin on olemas. Millegipärast eelistan ma hetkel esimest.
      Võtan seda umbes 1tl, mõnikord ma loksutan seda niisama suus ringi paar minutit, sülitan välja ja siis võtan uue, mõnikord asun kohe asja kallale ja harjan hambaharjaga hambaid samamoodi, kui teeksin hambapastaga. Usun, et see toimib samamoodi nagu lihtsalt ringi liigutamine/loksutamine, ehk isegi paremini.
      Ma ilmselt ei harja kunagi päris 10 minutit, Hea, kui viiski saab- minu eesmärk on lihtsalt kõik hambad korralikult ära harjata. Peale seda harjan hambaid veel tavalise hambapastaga. Kui soovin, kasutan ka suuvett.
      Teen seda tavaliselt ainult 1 kord päevas, hommikul või õhtul.


Kaua ma seda teinud olen ja mis tulemusi ma näen?

Uskuge või mitte, aga ma olen sedasi teinud juba nädal aega ja MA NÄEN tulemusi. Tegelikult nägin ma esimest tulemust juba esimesel õhtul ja praegu oleks ilmselt õigem öelda, et ma tunnen tulemusi.
       Peale esimest päeva, mil ma proovisin alguses lihtsalt loksutamist, aga feilisin jubedalt, sest see tundus ikka väga jube tegevus, nägin ma siiski, et mu hambad olidki pisut heledamaks läinud. Ma ei tea, kas see oli psühholoogiline või ei, aga nii ma peeglist nägin.
       Nüüd, nädal aega hiljem, ma tunnen muutust. Tavaliselt kui hommikul hambaid pesnud olin (don't get me wrong here), oli juba lõunaks katt hammastel ja tunne, nagu polekski pesnud. Samuti ärkasin tihti hommikul üles üldse sellise tunde ja maitsega, nagu poleks kunagi oma elus hambaharja näinud ja seda ka siis, kui ei suitsetanud ega joonud ning toitusin korralikult. Nüüd aga.. See on ka ilmselt üks suurimaid plusse, miks ma jätkata tahan.. Kui pesen hambaid hommikul sedasi, on mu hambad ka õhtul veel justkui puhtad- pole kattu ega "laiba" maitset. Ka hammaste tundlikkus on pisut tagasi tõmmanud, aga seda ainult natukene. Aga ka natukene on juba midagi!

(Tahtsin lisada ka pildi, kust saaks võrrelda, aga mu telefon, krt, ei ole laadinud pilte üles ja ma ei viitsi neid ka ise arvutisse ümber tõstma, siis jh, jääb ära see- jeee! Te ei peagi mu koledaid hambaid vahtima!)

Minu teooria selle taga on, et kuna koososõlil on imetillukesed molekulid, siis suudavad need tungida meie nahka ja ka juustesse kerge vaevaga. Seetõttu arvan, et kookosõli käitub ka hammastel nii ja tulemuseks ongi siledamad ja hooldatumad hambad. Kes teab, võib-olla paistab kookosõli ise mulle vastu, kui peeglisse vaatan. Seetõttu katsun muretseda endale ka avokaadoõli, mis pidavat olema kookosõli vääriline, mingiaeg ilmselt katsetan ka viinamarjaseemneõli kui see mul juba nagunii olemas on, et näha, kas on vahet, kas ma kasutan valget või rohekat/pruunikat õli.

Kas Teist on keegi kunagi seda proovinud või soovib keegi nüüd proovida? Seekord ootaksin vastuseid, mis on Teie kogemused, kuidas seda tegite või mida sooviksite sellest veel teada.


Päikest!
Yv.

Koorijatest ja tegevusest endast

NB! Kes enne seda juba luges, palun vaata uuesti õle, tegin paranduse, parandus on tekstist erineva värviga.

See saab küll nüüd ülikiire blogi kirjutamine olema. Aega on vaid mõni minut enne, kui ära kärssan (mul on värv viimaseid minuteid peas..).

Alustan.

Kuna olen viimasel ajal palju tegelenud depileerimisega, sugaringiga, siis olen pidanud leidma võimalikult hea kehakoorija, et nahk korras hoida.

Proovisin Palmer's-i kakao koorijat. Supermõnus, lõhn pole just midagi erilist, kuid õrnemate kohtade koorimiseks on ideaalne, kuna lisaks koorimisele mõjub ka nagu palsam.

Proovisin ka, kuidas koorimine meega on.. Ei olnud vaimustuses.

Siis otsustasin osta poest ilge soodukaga müügis oleva zen koorija.. Ma ei mõista, kuidas, kuid millegipärast ma ei märganud, et sildil oli kirjas "Sea salt scrub"... noh ja, kuna mul on kuivem ja tundlikum nahk, siis soolaga koorijad/kreemid jmt tuleb mul ära unustada... Proovisin sell ära siiski, mul jättis see naha sügelema. Ilmselt tuleneb see sellest, et sool kuivatab nahka veelgi seega jh.. pidin rohkem kreemitama. Soovitan seda rasusema nahaga inimestele.

Minu lemmik avastuseks on aga koorimiskindad! Neid võib kasutada dushigeeliga kui ka tavalise veega. Töötab igetpidi ja nahk jääb superpehme ja mõnus. Koorin nendega pealaest jalatallani. Need on küll väga karedad ja käes naljakad, kuid nad ei tee haiget ja on just õiged. Soovitan proovida ka kreemiga koorimist nendega.

Koorima peaks siis 1-3 korda nädalas, et vältida karvade sisse kasvamist ja hoida nahka noorena, kuna nii saab vana ja koleda naha pealt ära. Kes keha koorida ei taha, sel soovitan nägu ikka koorida (ja kael+dekoltee). Eelkõige peab koorima siis sealt, kus karvu eemaldatakse.

Pean minema.

Olge mõnusad!

Üks armas kiri

Mu õele tuli siis järgnev kiri:

"Tead... Olen viimased kaks ööd järjest Sinu õde unes näinud. Paar tundi tagasi ärkasin jälle ühe jubeda unenäo peale üles... Kus ta püüdis üle mingi oja või jõe saada, sest keegi ajas taga ja mina teiselpool ei saanud midagi teha... See selleks...

Igatahes püüdsin ma teda facebookis leida, et talle endale kirjutada, kuid see ei õnnestunud. Nagu sa ilmselt tead siis meie sõprussuhe ei olnud just ilusa lõpuga... 

Võibolla on ta mind üldse blokeerinud. Istun siin siis nyyd juba mitmendat tundi mõeldes kõige peale mis oli ja oleks võinud olla ja süda ei anna kuidagi rahu... Seepärast ka Sulle kirjutan, palvega see kiri Railile edastada...

Pea kolm aastat pole me omavahel sõnagi rääkinud, kuigi kunagi olime nii lähedased. Kurvaks teeb, kuidas inimesed kaotavad erilisi inimesi oma uhkuse ja isekuse tõttu. Ei, ma ei räägi Sinust, vaid endast. 

Olin sellel ajal väga noor ja rumal ning ei suutnud endale neid asju tunnistada. Aga Sul oli õigus, ma olin kohutav manipulaator. Ma olin kohutavalt isekas ja rumal. Ma ei suutnud leppida sellega, kui erinev Sa oled. 

Tahtsin Sind muuta, tahtsin et sa teeksid kõike nii nagu mina näen, et neid tegema peaks. Ma olin tormakas. Ühtegi neist asjust ei suutnud ma tunnistada ega ilmselt ka.mõistnud. 

 Süüdistasin Sind. Mäletan eriti selgelt olukorda, kus soovisid paar päeva lihtsalt omaette olla. Vaikida ja mõelda, kui eluterve otsus! Tol ajal mõtlesin hoopis, et vastik tõbras tahab mulle lihtsalt närvidele käia.

 Uskumatu lihtsalt, kui isekas ma olin. Ma ei vabanda enam, olen Sinu ees juba vabandanud. Tahtsin Selle lihtsalt südamelt ära saada, et Sa teaks, et Sul oli õigus. Ja, et mul on kahju nende halbade sõnade ja soovide pärast mis sinu pihta saatsin.   

Aga siiras siiras rõõm oli mul nüüd aastaid hiljem lugeda sinu blogist (ma isegi ei tea kas sa sinna enam kirjutad, kuid sa peaksid, su kirjatükkides on alati olnud mingi veider särts mis kutsub lugema! Isegi tavapärases mis täna tegin postituses!) et Sul on kõik hästi.

Sul on pisike poeg?! ja Sa oled armastatud. Suurim õnn mis võib ühele inimesele osaks saada. Mul on nii hea meel, et kõige kiuste on sul hästi läinud.

Ma ei kirjutanud seda kirja arvates, et peale seda miskit meie vahel muutub.    

Kirjutasin selle, et sa teaks, et Sul oli õigus. Et sa teaks, et mina ei pea mingit viha. Et sa teaks, et ma olen su pärast õnnelik. Et sa teaks, et sa oled õnnelik inimene!

 Et Sind ka tänada, sest tollel ajal suutsid sa mind julgustada suuri samme astuma, mis mind tagantjärgi on väga rõõmsaks teinud, kõik tõnu sulle.

Et mu süda rahu saaks, sest vahel, vahel võivad ütlemata sõnad haiget teha rohkem kui öeldud ja vahel kohe ütlemata jättes võivadgi nad ütlemata jääda.

Jah ka seepärast, et ehk kunagi sa suudad mulle ka andestada ja ehk isegi lubad mul Sulle mõnes armsas kohvikus rohelise tee välja teha. Kuid ma ei oota midagi, tahtsin vaid südamelt ära saada. A."

Ma vabandan, A, kui Sulle ei valmista rõõmu seda kirja siin näha, kuid ma pidin..

Tahtsin Sulle vastata.

Ma tänan ilusate sõnade eest ja ma tõesti olen õnnelik. Ehk ühel päeval joome ka selle tee ära, kuid seni soovin ainult, et Sul hästi läheks. Loodan, et Sa leiad elus oma koha ja oled ka õnnelik. 

Ps! Mul on tütar. (Ilmselt olen blogis jätnud segadusse ajava mulje).