Täna tahan Teile rääkida loo, mida on mul raske rääkida, kuid olen otsustanud seda tunnistada ja selle avalikustada, et kui kellegil Teil peaks olema sarnane mure, siis teate, et Te pole üksi.
Kevadel 2015 diagnoositi mul depressioon. Selle tekkeni ja süvenemiseni stressist kulus palju pikki kuid. Palju pikki kuid täis üksindust ja pisaraid, täis valu ja soovi end kogu maailma eest peita. Nii ma tegingi- peitsin kuid ennast nelja seina vahele. Ei käinud ka koolis, kuna ei suutnud.. ei suutnud astuda uksest välja.Ma tahtsin lihtsalt olla peidus. Arvasin, et see oli stress..
Ühel hetkel otsustasin, et kõik- see peitmine peab lõppema ja minu elus algab taas ilus aeg täis rahu ja rõõmu. Mul oli nägemus ilusast tulevikust kuni… kuni ühel hetkel tabas mind löök allapoole vööd ühe mulle väga väga kalli inimese poolt.. See oli ehk isegi kõige räigem löök, mis ma eales saanud olen. Sellest, mis ma alguses arvasin, et oli stress, kuid tegelikult oli juba depressiooni algus, sai nüüd sügav depressioon täis enesetapumõtteid ja pisaraisse uppunud päevi.
Ma käisin koolis edasi, kuna see oli ainus turvaline koht, kus olla.. ainus koht, kus mu mõtted mulle iga hinna eest kahju ei püüdnud teha. Ma teadsin, et pean koolis pingutama ja pean hakkama saama ja ma uskusin, et saan. Ja saingi.. samal ajal kogu minu sisemus suri. Ma ei tahtnud kodus olla..
Ja ei, kui Te arvate, et see keegi, kellelt ma selle hoobi sain, oli minu mees või laps, et ma kodus olla ei tahtnud, siis Te eksite. Nemad ei puutunud asjasse rohkem kui ainult nii palju, et nemad kannatasid minu kannatuste pärast. Suhe mehega muutus tõesti väga pingeliseks. Mulle tundus, et ta ei mõista ega tahagi mõista ja et ma ei lähe kellelegi kordagi.. Pisarad tulevad praegugi silma..
Ma poleks elus arvanud, et keegi suudaks mulle olla sellisel ajalnii suureks toeks ja abiks, kui mu mees mulle olnud on. Iseenesest mõistetavalt lisan siia nimekirja ka oma õed ja kalli K.S.-i.
Igaljuhul.. peale aina tihenevaid tülisid ja aina süvenevaid enesetapumõtteid jõudsin lõpuks punkti, kus mõistsin, et pean tegutsema enne kui on hilja. Selleks punktiks oli üks mõtisklus iseendaga.. Kui istusin vannis, kuhu vaiksel voolas kraanist vett juurde ja… ma mõtlesin.. et mis siis kui.. kui ma lihtsalt oleks.. lihtsalt oleks seal vannis ja ootaks.. ootaks kuni vesi on jõudnud üle pea… Mis siis saaks?
Mu mõtted ehmatasid mind.. ehmatasid väga.
Järgmisel päeval otsisin abi. Uurisin, kelle juurde pöörduma peaksin. Helistasin ka kriisiabisse, et abi saada, kuid sealt saadud vastus tekitas minus ainult suurema iha alla anda. Aga mul olid minu mees ja laps, kes tahtsid väga, et ma nende pärastki pingutaks.
Lõpuks valisin perearsti numbri ja minu rõõmuks võeti mind juba mõne päeva pärast jutule.
Siis määrati mulle antidepressandid ja jäin ootama, millal saan edasi minna psühhiaatri juurde.
Täna tunnen ennast ehk isegi õnnelikumana kui kunagi varem. Depressioon on hetkel veel alles, kuid ma tean, et sõda on lõppenud ja ma tean, kes on selle võitnud - MINA.
Muidugi polnud see kõik nii lihtne, et lihtsalt hakkasin rohtu võtma ja kõik oligi järsku korras, aga sellest vahepealsest osast juba järgmises postituses.
Kõikidele vaimuhaigetele nagu mina, soovin head hakkamasaamist.
Elu läheb paremaks, kui sellesse usud.
Sa oled õnne väärt - ära unusta-sa oled väärt võimalust elada ja olla õnnelik!
No comments:
Post a Comment