Hingedepäeva kell

Täna hommikul läksin tööle nii nagu teised minuga koos töötajad- kella kaheksaks. Mind pandi kohe hommikul kokku uue töötajaga, kellega läksime järkama- teistele materjali ette lõikama. Vaatasin telefonilt kella, mis näitas midagi peale üheksat. Minu seljataga olevat kella polnud näha, kuna sinna oli üks pakk ette tõstetud. Minu juures on aga alati olnud üks suur kell, mida ma alati vaatan, kui tahan kellaaega teada. Siiani pole see kell mulle kordagi õiget aega näidanud. Nimelt see kell ei tööta. Sellest ajast saati, kui mina sinna tööle läksin, on tema osutid seisnud koguaeg ühe koha peal: 3:30. Millegipärast selle kella vaatamine alati rahustab mind. Minu pähe tekivad ued mõtted.
Niisiis, oletasin, et uus töötaja, kes oli meil täna alles teist päeva, ei pruugi teada täpseid pauside aegu ning kella 9.50-ne paus oli igahetk algamas. Enese rahustamiseks, kellaajalt mõtete eemale viimiseks kiikasin taas suure kella poole enda läheduses. Ma jälgisin seda pikka aega, ma süvenesin tema sekundiseieri liikumisse... Oot!! See liikus!! Ma olin hämmingus! Ma pole kunagi näinud, et selle kella osutid liiguksid! Ma ei uskunud oma silmi. Kell oli käinud kaks tundi, kuna nüüd näitasid osutid 5:30.. 2 tundi! Kell oli töötanud 2 tundi, seega pidi ta tööle hakkama siis, kui meiegi- kell 8. Korraks käis mu peast läbi mõte, et ilmselt keegi pani sinna patarei sisse, aga miks ei pannud ta siis aega õigeks?
Mainisin kella töölehakkamist ka meie uuele töötajale, kes kohe ruttas kellal aega õigeks panema. Kell õige, läksime pausile.
Nagu tavaliselt, tulin pausilt tagasi esimesena. Läksin kella juurde mõtteid koguma. Seda kella vaadates on mul peas mõtteid rohkem, kui ükskõik mida muud tehes. Ma vaatasin kella.. ma isegi ei üritanud aru saada, mis kell on, vaid uurisin sekundiseierit taas. See oli kuskil nr 3-e ja 5-e vahel. Nii peenike ja nii pikk. Lihtsalt on seal.. Seisis! Ma olin jälle hämmingus. Kell seisis taas ja alles nüüd ma märkasin, et kell oli jäänud seisma seal, kuhu meie ta panime- mitte hetkegi eemal. Mul oli isegi hea meel, et ta taas seisis.
See kell tuletab mulle alati meelde, et tähtis ei ole, palju kell on või kui palju ma millegile aega kulutan. Tähtis on see, mida ma teen ja miks ma seda teen. Tähtis on nautida seda hetke, mis parasjagu on, ükskõik, kui vastu see mulle on. Ma jumaldan seda kella.
Eile oli hingedepäev.. täna hakkas kell, mis pole kordagi käinud selle kolme kuu jooksul, mis mina seal olen olnud, tööle. See on minu Hingedepäeva kell.
Tänu tänasele, Hingedepäeva kellale, on minu peas nüüd nii palju ideid... Häid ideid! Üks neist on see, et ma ostan selle kella ära, kui saan ja kui ei saa, sis koju ma ta igaljuhul toon- seinale seisma, aega mitte näitama. Veider, aga nii see on. Tahan teda, oma ideede kella, oma koju, et saaksin igal hetkel teda vaadata ja oodata, kas ta tiksatab korra või ei.
Nüüd siis seisavad osutid 9:50 peal. Näis, kas näen teda taas kord liikumas... (mitte mingil juhul ma ei tahaks, et keegi sinna uued patareid sisse paneks, kuna siis kaotaks kell oma võlu).