Mul on uus armastus, kuid ei saa väita, et ma ei mõtleks esimesest, kuna näen teda nii tihti unes. Mingi osa minust tahaks minna tema juurde ja vaadata talle otsa- kas tõesti armastab ta mind veel ja kas vaatab endiselt mulle nii otsa, nagu näen seda unes? Kas ta tahaks jätta oma naise ja tulla minuga? Kas tahaks teha tõeks minu kunagised unistused?
Ehk ma langeksingi nende unede õnge, kui need oleksid ka reaalsuses nii. Ma näen teda nii selgelt. Tema silmad... Pruunid silmad on mind alati võlunud, kuid rohelised on kui mürk, mis peidavad teiste silmade ilu ja imavad selle endisse (selgituseks: esimesel armastusel on pruunid, praegusel rohelised silmad). See tähendab, et mis ka ei juhtuks ja kui kena noormees ka poleks oma pruunide silmadega olen siiski koos rohelistega, kuna ei suuda end nende nõidusest vabastada ja ega ma seda taha ka.
Peaksin ehk mainima ka, et igal korral, kui näen unes enda esimest armastust, on see suurem, kui oli siis, aga kui näen unes praegust kallimat, keda armastan üle kõige (veel rohkem, kui tookord esimest), siis... ta jätab mu... igal korral on ta lahkunud või... tõrjub mind, sest suhtleb oma eksiga.
Unenäod on ühed veidrad asjad. Just väga kindlust need minu kaugsuhtesse ei lisa, kuid ma tean, et need on siiski vaid unenäod ja võib-olla on esimese armastuse unes nägemisega tegemist võrdlusega, mis näitab, et praegune suhe on just nii tugev või tugevam ja praeguse armastuse unes nägemisega tegemist hirmuga, et ta võib lahkuda või et armastab siiski oma eksi.
Soovin oma esimesele armastusele siiski kõike kõige paremat, sest minu hing jäi rahu kui sain aru, et ta on uuega õnnelik. Olen temast üle saanud ja vahest on isegi hea teda unes näha, sest päriselt me just väga ei trehva enam ja vahel ka hea mõelda, kui head ajad meil olid. Nüüd on paremad ajad ja ma ei läheks tema juurde tagasi.
Tekst ehk veidi segane, kuid ega ma polegi just kõige parem sõnaseadja.
No comments:
Post a Comment