Apples of Paradise

Paradiisi õunteks nimetame neid, milles Eeva Aadamale ühe andis, mistõttu nad langesid pattu. Ma ei teagi täpselt, kas neid nimetati ikka paradiisiõunteks, kindlalt olid nad päritEedeni aiast Hea ja Halva tundmise puust. Jumal keelas inimesel sellest puust õunu süüa, kuid kaval madu rääkis Eevale loo selle puu õunte headusest ning naine astuski üle keelust sellest puust süüa. Naine pakkus ka mehele ning toogi maitses vilja. Nii nad nägid esimest korda, et nad on alasti ning just seetõttu jäid Jumalale vahele. Karistuseks saatis Jumal kõik kolm maale. Madu peab karistuseks roomama kõhul, mees peab rügama tööd teha, et maad harida,
millest ta loodud ja naist toita. Naise karistuseks said valud lapse ilmale toomisel (tänud, Eeva!).

Meil kõigil on mingi ahvatlus, midagi, mis kohe lausa kutsub enda poole, kuid mida sa tead, et ei tohi. Midagi keelatut, mürgist, midagi, mis rikuks meie elu või mille tõttu me võime kaotada kõik, mis meil on. Isegi kui see tundub nii süütuna, võivad sellele kiusatusele järele andmisel suured tagajärjed. Koogitükike või ülemusele oma arvamuse näkku purskamine, kallima ähvardamine või tema petmine.. Meie õunad.

Niisiis, mis juhtuks, kui mina oma paradiisi õuna maitseks? Saaksin targemaks? Jah, seda kindlasti, kuid kas ka õnnelikumaks? Kas see, mis pärast tuleb on väärt kiusatusele järele andmist? Kas see, et ma saan teada, mis hea, mis halb kaalub üles sellega kaasnevad sünnitusvalud? Ma ei oleks selles väga kindel...