Juuksevärv

Kahjuks pole mul masinat, mis pilti teeks ja ega ma ei oska ka sõnadega väga seletada, milline pettumus mind ees ootas, kui ükskord räti peast võtsin ja peeglisse vaatasin... Õudne. Olin nii pettunud, et isegi pisar tuli silma. Mu juuksed olid veidi vanaroosat tooni (vähemalt meenutas seda). Ütleks, et tolmu alla mattunud vanaroosa. Haha. Lihtsalt jube. Ei jäänudki muud üle, kui panin uue värvi pähe. Londa plaatinablondi. Erilist abi ma sellest ei lootnud ja ega ta ei aidanud ka. Veidi heledamaks sain küll, aga pole ikka see, mis oleks tahtnud. Nüüd siis ei jää muud üle, kui oodata ja juukseid ravida igast maskide ja asjadega sellest kahjustusest. Värve on veel järgi, kuid ei usu, et needki midagi paremaks teevad, ei hakka raiskama hetkel. Homme esimene tööpäev ka (haha!!) ja ma oma mingisuguse roosa peaga... Ma ei oska isegi mingit soengutki teha.
Eks harjumine võtab aega ja... ei tea, kas selle värviga ongi võimalik harjuda.
...
Edu!

My biggest fear..!

Olgu tegelikult ei ole. Aga ma tõsiselt närvis praegu, tunnen, kuidas pulss tõuseb ja kõhus keerab. Nimelt pesin just värvi juustest välja, kuid pole veel peeglisse julenud vaadata. See on mul vist juba viies kord värvida, kui ma ei eksi, peale seda kui otsustasin, et punapeast peab taaskord saama blondiin. Ja nagu ikka- ma ei ole eriline kannatlik inimene, kes oleks valmis ootama aasta v ehk pool (healjuhul), et punane värv välja saada. Ka pruun ja must pidid kaduma nädala jooksul. Mida nad kahjuks ei teinud.
Must värvi sain kõige kiiremini juustest välja. Selleks kasutasin vaid kaks pakki Palette Deluxe värvitooni 204. Üks pakk et saada blondiks ja teine, et korrigeerida sealt, kust ennem puudu jäi. Olin väga rahul.
Pruun... oeh, sellega oli rohkem rabelemist, aga ka ilmselt selle tõttu, et teadmatusest valisin valed värvid, mis polnud mõeldud väga palju heledamaks tegema (kuigi pakendilt leiab, et isegi tumepruun saab valgeks). Ja mis ajast karamelliblond on keskmine pruun??? Seda värvi proovides jõudsin tagasi algusesse (Londa värv).
Ja nüüd... punane. Kolm kuud olen olnud punane ning otsustasin saada blondiks, taas. Ma olen siiani kasutanud hmm... 4 värvieemaldajat (garnier e0), väljapestav värv, mingisugune garnier jää- või hõbeblond... ja ma olen endiselt oranz!! Vähemalt olin enne tänast...
Ma ei julge peeglisse vaadata. Hetkel pesin juustest välja Londa beežblondi (toon 38)
Võtan julguse kokku ja vaatan, mis värv on. Annan teada;)

Oh, seda armukadedust

Jah, ma nõustun inimestega, kes väidavad, et armukadedad inimesed on jubedad ja... me tõesti käitume armukadedatena nii nagu me muidu ei käituks. Kuid lubage mul end kaitsta (vähemalt nii kaitsesin ennast varem): armukadedus on haigus! See on meis kõigis, kuid lööb välja vaid teatud olukorras ja mitte kõigil.
Tegelikult aga... Armukadedus.. ma arvan siiski, et seda ei saa haiguseks nimetada. See on samapalju haigus, kui... (mõelge ise mõni näide, minu aju ei tööta sellisel kellaajal sellise kuumusega enam.. haha)
Võib-ola kehv näide, aga ma seletan. Asi on kinni mõtlemises! Ma olen alati armukade olnud ja kartnud, et mu kallim petab mind. Kui aus olla, siis ma väga ei usu, et ta seda kunagi tegi, aga kes teab- me pole enam koos. Asi on usalduses ja omavahelises koostöös. Ma ei hakka siin oma suhete põhjal näiteid tooma (kuid kui soovi on, andke teada, eks ma siis kirjutan). Ütlen vaid, et olen teel armukadedusest vabaks saama, selle üle täielikku kontrolli saavutama. Hetkel on mul suhe noormehega, keda nägin viimati pea NELI kuud tagasi. Oleme hiljem vaid telefoniteel suhelnud, tavaliselt on selleks üks SMS päevas. Ei saa kahjuks rohkemat lubada.
Niisiis. Armukadedus on kinni mõtlemises. Kui mu pähe lööb mõte: "näe, ta ei vastanud, järelikult on ta koos teisega", ja kui ma kuulan seda mõtet, siis ilmselt usun ka ja kui ma juba usun, siis kahtlemata olen armukade.
Ma ei hakka siin pikemalt seletama, aga soovitan kõigile, kellel suhtes probleem lugeda raamatut "Kuidas muuta suhted paremaks" (ingl.k "ACT with love" by Russ Harris, MD), sest kui see suudab hoida tagasi minu armukadedust, siis suudab see lahendada ka Sinu suhtemured ;)
Igakord, kui mul mõni murepilv silme ette kerkib, poen raamatu taha ja uskuge või mitte- ma rahunen hetkega!
Esialgu on mul sellest raamatust rohkem kasu iseendale, kuna noormees elab nii kaugel, et muid probleeme hetkel pole kui ainult vahemaa.
Kuid ma usun siiski parimat!
Edu!

Esimene puu...

Oeh. Pean suure ohkega tunnistama, et kuna avastasin end esimest korda blogi loomas, siis see polnud mulle kerge.
Nimi Greenlove on mind kummitanud juba pikemat aega. Ehk peaks Mõis asemel omale Greenlove nimeks valima. Haha. See kõigest mõte, mis hetkel pähe kargas.
Kell on päris palju, juba on uus päev kätte jõudnud.
Need sõnad olgu esimesed lehed minu esimesel puul.
Mina olgu Greenlove ja minu blogi on minu mets.
Miks just mets ja mitte jõgi või järv, taevas, mõis...?
Tulin sellele mõttele tänu oma vanale vihikule, mis küll enam ei meenuta vihikut, kuid sisaldab minu üleskirjutusi. Minu mõtteid tollest ajast, kui veel kirjutamisega aktiivselt tegelesin. Täiskasvanu elu enam ei lase mõttel lennata nii, nagu varem, ka aega ei ole just väga, et saaks istuda rahulikult ja oma mõtted kirja panna. Ja ega ma väga ei tahakski oma nüüdisaegseid mõtteid kirja panna. Et end mitte valesti väljendada, peaksin mainima, et olen üks neist inimestest, keda kimbutab armukadedus, kuid sellest pikemalt juba teise puu lehtedelt. Teemasse tagasi liikudes pean mainima, et selle vihiku kaanel on kirjas Forest ja ma ilmselt hakkasin sellesse kirjutama oma mõtteid umbes 5 aastat tagasi. Ehtne puberteedi aeg, kuid vähemalt oli millestki kirjutada. Olen vihikukaanele kritseldanud "Greetings from Greenlove"- sealt siis The Forest of Greenlove...
Esimene puu juhib teiseni:
Peagi kirjutan oma armukadedusest (haha) ja ka sellest, mis peitub vihiku kaante vahel...
Seniks, edu!