Meditatsioon

http://www.care2.com/greenliving/its-official-meditation-cures-stress.html

Kõige lihtsam mediteerimise viis on see, kus pannakse pearõhku hingamisele. Selleks tuleb lihtsalt istuda mugavalt, selg sirgelt, kuid pingeta, silmad suletud, et oleks võimalikult vähe segavaid faktoreid. Ja siis lihtsalt hinga. Hinga nii nagu sa hingad, jälgi õhu teekonda, kuid ära püüa oma hingamist muuta. Lihtsalt hinga ja vaatle, kuidas su keha sellele kaasa töötab.

Minule meeldib mediteerimiseks kasutada juhendatud meditatsiooni heliklippe või videosid. Leian, et nõnda on mul kergem lihtsalt olla ja mitte muude asjade pärast muretseda. Vahel lähevadki mõtted uitama, kuid naasevad peagi.

Meditatsioon aitab inimesel keskenduda headele asjadele. Mida rohkem me headele asjadele keskendume, seda kergemini mööduvad meil raskemad ajad, kuna me suudame ise rahulikuks jääda.

Mina isiklikult tunnen suurt õnne ja tänulikkust ning soovi seda kõike teistega jagada. Ma tunnen nagu minu sees oleks justkui nii palju armastust, et suudan sedakõigile jagada ja ma tahan kõigile näidata, et ka nende endi sees on nii palju rohkem armastust, rõõmu ja rahu kui nad ise eales oodata oleks osanud. Meil kõigil on, kuid kõik ei oska seda lihtsalt märgata. Meditatsioon on hea vahend selle kõige märkamiseks.

http://www.businessinsider.com/mindfulness-meditation-howto-infographic-2015-5

Meditatsiooniliike on erinevaid, neist katsun hiljem ka lähemalt rääkida, aga hetkel pakun

siin mõningaid artikleid ja videoid, millele pilk peale visata:

http://www.meditateinscotland.org/uncategorized/try-a-guided-meditation-today/

 http://www.tmkeskus.ee/

Buzzfeedikad proovivad ka meditatsiooni

Heliklipp mediteerimiseks, ilma muusikata

Bexlife

Kellel vähegi võimalik ja huvi on, soovitan proovida. 

Järgmise korrani!

Palju päikest Teie ellu!

Depressioon - Unerohu sõltuvus - Meditatsioon

See postitus on jätkuks eelmisele (kliki siia).

Jäin oma looga pooleli sinna, kus sain anti-depressandid peale ja jäin ootama psühhiaatri juurde minekut. 

Umbes nädal enne sinna minekut, enesetunne oli üldiselt hea, kuid minu niigi suur uinumisprobleem, süvenes veelgi, mistõttu varem paari tunni asemel läks mul nüüd uinumisele aega vahel lausa 7-8 tundi. Psühhiaater kirjutas välja unerohud.

Nende võtmine oli muidu vahel päris fun, aga peale kuu aega unerohtude võtmist, mis tegelikult on nende kasutamise maksimumaeg, ei saanud ma ikka magada. Arst ütles, et mis seal ikka, kui ei saa, siis tuleb edasi võtta. Nii ma võtsingi ja võtsin neid lausa 3,5 kuud, kuni lõpuks otsustasin, et sellel peab tulema lõpp. Ma kartsin edasise pärast. Mul oli tekkinud sõltuvus ja ma lõpetasin unerohtude võtmise päevapealt. Uskusin, et tulen oma jõududega toime.

Esimene nädal magasin vaid paar tundi päevas. Öösiti, kuna und ei olnud, katsusin leida erinevaid lahendusi, kuidas magama jääda ilma rohuta. Mõtlesin tihti ja kujutasin ette, kuidas ma ikka võtan selle ühe tableti- no ainult selleks ööks ju.. ja siis kujutasin, kuidas asi edasi läheb- et hakkan jälle iga päev neid sööma- "ei, aitäh!" ütlesin ma ja vähkresin edasi. Olin vapper. Terve nädala pidasin vastu. Siis otsustasin aga, et nii ei saa- mitte miski ei toimi. "Ärge kasutage elektroonikaseadmeid tund enne magamaminekut", "tehke vanni", süüdake lõhnaküünal"- "no keda te petate!" mõtlesin. 

Ühel päeval tundsin, kuidas mu keha oli kokku varisemas unepuudusest. Ma ei suutnud lapsega tegeleda, lasin tal voodist multikaid vaadata ja nuputasin ise viise, kuidas vaid elu tagasi sisse saada endasse.. Mulle torkas siis pähe üks ammu huvi pakkunud asi- meditatsioon. Kas see aitaks mind? Kas see aitaks mul kogu järgneva päeva lapsega mängida ja olla õhtul oma mehele hooliv ja mõistev naine?

Ausalt- see päev oli minus elus üks suur pöördepunkt. Ma leidsin video (vaata siit), mis aitas mul selleks päevaks energia saada. Olin nii vaimustuses sellest, et sellise lühikese ajaga tundsin end justkui oleks terve öö maganud jaotsustasin veel mõnda vaadata. Peale kolme videot oli minus väga suur positiivne energia. Ma läksin naeratus näol lapse juurde, mängisin temaga kuni tema magamaminekuni välja, ma kuulasin ja toetasin oma meest, kellel oli ka unetu öö olnud ning raske tööpäev. Ma tundsin ennast hästi ja teadsin, et olin leidnud midagi.

Sel samal õhtul proovisin ka juhendatud meditatsiooni unetuse vastu ja.. ma jäin magama 20 minutiga, mis minu puhul on ülikiire!

Olen siiani vaimustuses, kuigi ma seda päris iga päev ei tee, kuigi võib-olla nüüd hakkan, kuna sain omale kõrvaklapid, et täielikult luua endale vaikne ja rahulik keskkond mediteerimiseks. 

Nagu eelnevas postituses mainisin, tunnen ma ennast õnnelikumana kui kunagi varem. Ma tunnen suurt tänulikkust ja rõõmu. Ma usun, et ilma nende kogemusteta ma seda võib-olla nii tugevalt ei oleks tundnudki. Ma olen õnnelik ja tänulik kõigi heade ja halbade asjade üle, mis minu elus toimunud on ja praegu toimuvad. Minus on suur armastus. Ma olen ise suur armastus!

Kõige suuremat armastust Teie kõikkide ellu!!!

Teadke, et Teil kõigil on midagi, mille eest tänulik olla ja just sellele peaksitegi keskenduma.

Minu depressiooni lugu

Täna tahan Teile rääkida loo, mida on mul raske rääkida, kuid olen otsustanud seda tunnistada ja selle avalikustada, et kui kellegil Teil peaks olema sarnane mure, siis teate, et Te pole üksi.

Kevadel 2015 diagnoositi mul depressioon. Selle tekkeni ja süvenemiseni stressist kulus palju pikki kuid. Palju pikki kuid täis üksindust ja pisaraid, täis valu ja soovi end kogu maailma eest peita. Nii ma tegingi- peitsin kuid ennast nelja seina vahele. Ei käinud ka koolis, kuna ei suutnud.. ei suutnud astuda uksest välja.Ma tahtsin lihtsalt olla peidus. Arvasin, et see oli stress..

Ühel hetkel otsustasin, et kõik- see peitmine peab lõppema ja minu elus algab taas ilus aeg täis rahu ja rõõmu. Mul oli nägemus ilusast tulevikust kuni… kuni ühel hetkel tabas mind löök allapoole vööd ühe mulle väga väga kalli inimese poolt.. See oli ehk isegi kõige räigem löök, mis ma eales saanud olen. Sellest, mis ma alguses arvasin, et oli stress, kuid tegelikult oli juba depressiooni algus, sai nüüd sügav depressioon täis enesetapumõtteid ja pisaraisse uppunud päevi.

Ma käisin koolis edasi, kuna see oli ainus turvaline koht, kus olla.. ainus koht, kus mu mõtted mulle iga hinna eest kahju ei püüdnud teha. Ma teadsin, et pean koolis pingutama ja pean hakkama saama ja ma uskusin, et saan. Ja saingi.. samal ajal kogu minu sisemus suri. Ma ei tahtnud kodus olla..

Ja ei, kui Te arvate, et see keegi, kellelt ma selle hoobi sain, oli minu mees või laps, et ma kodus olla ei tahtnud, siis Te eksite. Nemad ei puutunud asjasse rohkem kui ainult nii palju, et nemad kannatasid minu kannatuste pärast. Suhe mehega muutus tõesti väga pingeliseks. Mulle tundus, et ta ei mõista ega tahagi mõista ja et ma ei lähe kellelegi kordagi.. Pisarad tulevad praegugi silma..

Ma poleks elus arvanud, et keegi suudaks mulle olla sellisel ajalnii suureks toeks ja abiks, kui mu mees mulle olnud on. Iseenesest mõistetavalt lisan siia nimekirja ka oma õed ja kalli K.S.-i.

Igaljuhul.. peale aina tihenevaid tülisid ja aina süvenevaid enesetapumõtteid jõudsin lõpuks punkti, kus mõistsin, et pean tegutsema enne kui on hilja. Selleks punktiks oli üks mõtisklus iseendaga.. Kui istusin vannis, kuhu vaiksel voolas kraanist vett juurde ja… ma mõtlesin.. et mis siis kui.. kui ma lihtsalt oleks.. lihtsalt oleks seal vannis ja ootaks.. ootaks kuni vesi on jõudnud üle pea… Mis siis saaks?

Mu mõtted ehmatasid mind.. ehmatasid väga.

Järgmisel päeval otsisin abi. Uurisin, kelle juurde pöörduma peaksin. Helistasin ka kriisiabisse, et abi saada, kuid sealt saadud vastus tekitas minus ainult suurema iha alla anda. Aga mul olid minu mees ja laps, kes tahtsid väga, et ma nende pärastki pingutaks.

Lõpuks valisin perearsti numbri ja minu rõõmuks võeti mind juba mõne päeva pärast jutule.

Siis määrati mulle antidepressandid ja jäin ootama, millal saan edasi minna psühhiaatri juurde.

Täna tunnen ennast ehk isegi õnnelikumana kui kunagi varem. Depressioon on hetkel veel alles, kuid ma tean, et sõda on lõppenud ja ma tean, kes on selle võitnud - MINA.

Muidugi polnud see kõik nii lihtne, et lihtsalt hakkasin rohtu võtma ja kõik oligi järsku korras, aga sellest vahepealsest osast juba järgmises postituses.

Kõikidele vaimuhaigetele nagu mina, soovin head hakkamasaamist.

Elu läheb paremaks, kui sellesse usud.

Sa oled õnne väärt - ära unusta-sa oled väärt võimalust elada ja olla õnnelik!

Vaadake ka kindlasti seda: linki!

Üks armas kiri

Mu õele tuli siis järgnev kiri:

"Tead... Olen viimased kaks ööd järjest Sinu õde unes näinud. Paar tundi tagasi ärkasin jälle ühe jubeda unenäo peale üles... Kus ta püüdis üle mingi oja või jõe saada, sest keegi ajas taga ja mina teiselpool ei saanud midagi teha... See selleks...

Igatahes püüdsin ma teda facebookis leida, et talle endale kirjutada, kuid see ei õnnestunud. Nagu sa ilmselt tead siis meie sõprussuhe ei olnud just ilusa lõpuga... 

Võibolla on ta mind üldse blokeerinud. Istun siin siis nyyd juba mitmendat tundi mõeldes kõige peale mis oli ja oleks võinud olla ja süda ei anna kuidagi rahu... Seepärast ka Sulle kirjutan, palvega see kiri Railile edastada...

Pea kolm aastat pole me omavahel sõnagi rääkinud, kuigi kunagi olime nii lähedased. Kurvaks teeb, kuidas inimesed kaotavad erilisi inimesi oma uhkuse ja isekuse tõttu. Ei, ma ei räägi Sinust, vaid endast. 

Olin sellel ajal väga noor ja rumal ning ei suutnud endale neid asju tunnistada. Aga Sul oli õigus, ma olin kohutav manipulaator. Ma olin kohutavalt isekas ja rumal. Ma ei suutnud leppida sellega, kui erinev Sa oled. 

Tahtsin Sind muuta, tahtsin et sa teeksid kõike nii nagu mina näen, et neid tegema peaks. Ma olin tormakas. Ühtegi neist asjust ei suutnud ma tunnistada ega ilmselt ka.mõistnud. 

 Süüdistasin Sind. Mäletan eriti selgelt olukorda, kus soovisid paar päeva lihtsalt omaette olla. Vaikida ja mõelda, kui eluterve otsus! Tol ajal mõtlesin hoopis, et vastik tõbras tahab mulle lihtsalt närvidele käia.

 Uskumatu lihtsalt, kui isekas ma olin. Ma ei vabanda enam, olen Sinu ees juba vabandanud. Tahtsin Selle lihtsalt südamelt ära saada, et Sa teaks, et Sul oli õigus. Ja, et mul on kahju nende halbade sõnade ja soovide pärast mis sinu pihta saatsin.   

Aga siiras siiras rõõm oli mul nüüd aastaid hiljem lugeda sinu blogist (ma isegi ei tea kas sa sinna enam kirjutad, kuid sa peaksid, su kirjatükkides on alati olnud mingi veider särts mis kutsub lugema! Isegi tavapärases mis täna tegin postituses!) et Sul on kõik hästi.

Sul on pisike poeg?! ja Sa oled armastatud. Suurim õnn mis võib ühele inimesele osaks saada. Mul on nii hea meel, et kõige kiuste on sul hästi läinud.

Ma ei kirjutanud seda kirja arvates, et peale seda miskit meie vahel muutub.    

Kirjutasin selle, et sa teaks, et Sul oli õigus. Et sa teaks, et mina ei pea mingit viha. Et sa teaks, et ma olen su pärast õnnelik. Et sa teaks, et sa oled õnnelik inimene!

 Et Sind ka tänada, sest tollel ajal suutsid sa mind julgustada suuri samme astuma, mis mind tagantjärgi on väga rõõmsaks teinud, kõik tõnu sulle.

Et mu süda rahu saaks, sest vahel, vahel võivad ütlemata sõnad haiget teha rohkem kui öeldud ja vahel kohe ütlemata jättes võivadgi nad ütlemata jääda.

Jah ka seepärast, et ehk kunagi sa suudad mulle ka andestada ja ehk isegi lubad mul Sulle mõnes armsas kohvikus rohelise tee välja teha. Kuid ma ei oota midagi, tahtsin vaid südamelt ära saada. A."

Ma vabandan, A, kui Sulle ei valmista rõõmu seda kirja siin näha, kuid ma pidin..

Tahtsin Sulle vastata.

Ma tänan ilusate sõnade eest ja ma tõesti olen õnnelik. Ehk ühel päeval joome ka selle tee ära, kuid seni soovin ainult, et Sul hästi läheks. Loodan, et Sa leiad elus oma koha ja oled ka õnnelik. 

Ps! Mul on tütar. (Ilmselt olen blogis jätnud segadusse ajava mulje). 

I feel your pain but I can do nothing about it and it kills me..

Ei olegi rohkem midagi lisada. Loodan vaid, et sellest, et kuulan (loen) on abi.

Mul on valus mitte olla sinu juures.. Oh, kuidas ma tahaksin, et saaksin tulla sinu juurde. Pea veel vastu, kallis sõber, ma sügisel tulen.. Seniks olen mõtetes sinuga. Poetan pisara, saadan teele oma kallistused ja loodan, et need jõuavad kohale veel õigel ajal. Loodan, et suudan sind hoida lagunemast.. Teen kõik, mis vaja, et sind aidata, kõik, mis minu võimuses.

Teeksin enamgi veel.

Olen õnnelik, et mind asjasse pühendad. Ma ei suudaks taluda kui sa peaksid seda kõike tegema mind välja jättes.

Aitäh, et mulle räägid. Kallis oled. Pea vastu!!!

Kinda dark..

In my own perfect world I've created a secret wall between me and people around me- I have problems too but I want them to think I live in a fairy-tale.
Sometimes I feel the need to tell somebody, but then again- I don't want them to know. Even my closest friends.

Mina, see häälekas.

Hiljuti kommenteerisin ühte oma ühe tuttava postitust, mis pani mind igasugustest asjadest mõtlema. Ma ei hakkaks siinkohal pikalt heietama mõtetest horoskoobist ja muudest võimalikest müstilistest asjadest ja sellest, kuidas mulle meeldiks kui inimesed ehitaksid rohkem põnevaid muinasjutulisi maju- see kõik ilmestab meie elu ja teeb selle ilusamaks ja huvitavamaks. Olgem ausad- kes ei tahaks katsuda käega püramiide ja seista Eiffeli tipus? Miks mitte ehitada näiteks muinasjutulosse?
Küllalt sellest, sai juba palju.
Tahtsin tegelikult jõuda sinna, kuhu minu mõttelõng välja jõudis- minuni.
Olen tähele pannud, et viimastel aastatel olen hakanud küllalt häälekalt oma arvamust avaldama. Võib-olla peaksingi seda tihemini tegema ja julgemalt? Olen märganud, kuidas minus on kadunud vaikselt see tüdruk, kes kuuendas klassis kellegile kunagi vastu ei hakanud, sest mis mõttega? Niikuinii ei oleks ju osanud midagi öelda, ja mis see ütleminegi aidanud oleks? Olen märganud, kuidas sellest tüdrukust, kes lasi ennast kiusata, mõistes, et ega ta midagi paremat niikuinii teha ei saa, on sirgunud iseseisev ja enesekindel, arvamusega inimene, kes otsustab ise, mis temaga tehakse ja kas üldse.
Päris palju aastaid olen lasknud end kiusata ja ära kasutada. Liiga palju aastaid.
Kuid see kõik on mõjunud mulle hästi, sest tean, mille eest ma seisan ja kelle vastu.
Ma tahan, et maailm teaks, et ma olen olemas ja eelkõige, et need inimesed, kes mind kiusasid, teaks, et ma olen tugevam kui nemad ja seda kõike tänu neile, nende kiuste.
Olen uhke enda üle!

Olge teie ka!
NEVER GIVE UP!

:) you da best!

Pean ütlema, et kõige rohkem ehmatavad inimest ikkagi tema parimad sõbrannad.
Nimelt olin ma täna koolis, kui tuli mulle sõnum teatega, et mulle on mingi pakk tulnud. Esialgu ei saanud arugi, kas Osta.ee-st? Mulle ei meenunud, et oleksin sealt midagi ostnud, samuti pole olnud kellegagi mingit kokkulepet, et peaks pakki ootama. Terve ülejäänud koolipäeva mõtlesin, mis ja kellelt see võiks olla. Äkki on üldsegi valele inimesele saadetud kogemata, aga noo.. sinna on ju telefoni numbrit vaja... võib-olla pandi see valesti. Võib-olla saatis mu õde selle arvutimängu ära, mis olin tahtnud, aga tema eitas seda.
Mind huvitab, kas mu õde teadis midagi sellest?
Teeb ta nalja?

Lõpuks siis sai koolipäev läbi ja põnevusega läks pakiautomaai juurde. Kujutasin juba ette, mi ma edasi teen, kas saadan paki tagasi või äkki ikkagi vaataks, mis seal sees on?
Kui kapp avanes, paistis sealt välja pisikene pakikene.
Olin väga üllatunud, kui nägin, et seal on ikkagi minu nimi peal ja kellelt veel!
Kadilt!!
Sattusin õhinasse ega kavatsenud enne kuskile liikuda kuni saan teada, mida see pakk sisaldab.
Koorisin õrnalt paki lahti (ilmselt pole vist mõtet mainidagi, et paber, mille sisse pakike mähitud oli, oli roheline) ja sain kätte ilusa lihtsa välimusega pakendi. Hetkeks tabas mind blondiinsus ning ma mõtlesin, et kas päriselt see ongi, tähele panemata, et terve see aeg oli seal miski loksunud sees. Kui see möödus, avasin pakikese, mille seest tuli välja shokolaad ja armas kaardike, kus ta ütleb, et mind igatseb. Ja veel miski- ilmselt võtmehoidja- südamekujuline, lahtikäiv, kuhu ühele poole saab panna pildi ja teisel pool on peegel.

Et sa teaks...
Mina igatsen sind ka!
Mulle meeldis see kingitus väga!
Viimasel ajal on kõik südamed, tähed ja lipsud just minu teema, seega.. võib-olla sa lihtsalt tead mind nii hästi.
ARMASTAN SIND!!!!
Igatsen.
Oled kallis.
Ja see oli väga vinge üllatus.. :) nii vinge, et ma esimest korda siin blogis kasutan smaili. :)





:)))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))) 

Need a little boost?

Kui sa tahad mingit muutust, kuid kardad..
Kui sul on puudu vaid üks väike tõuge, et teha õige otsus..

Siis mind aitas see:

Lana Del Rey- Gramma
(fan made vid)













Hopefully it'll help you too!

Kallile Kaisale, kes otsustas minu elust lahkuda.

Eile õhtul nutsin mitu kõva tundi järjest. Mõtetest käis läbi isegi veenide läbi lõikamine, aga mitte tema pärast vaid selleks, et nutmise tagajärjel tekkinud peavalu leevendada ja et magama jääda.
Ma ei tunne, et peaksin teda leinama. Minuga on kõik korras. Millegi pärast on minuga juba kord nii, et ma ei leina ühtegi katkenud suhet liiga palju. Võib-olla on minu lapsepõlv seda mulle õpetanud- mitte ühtegi inimest ei saa liiga ligi lasta.
Ma ei leinanud oma esimest armastust ka rohkem kui nädala. Olen inimene, kes ennast väga kiiresti jalule ajab, kui miskit sellist mind maha tõmbab. Ma saan hakkama.. Seda enam, et kogu see "lahkuminek" on toimunud juba terve aasta.
Mul ei olegi enam niivõrd valus. Võib olla just selle pärast, et tema andis lihtsalt alla.
Tekib küsimus, et miks mina siis niiväga küll pingutasin?
Mina uskusin, et me olemegi parimad sõbrannad. Ma armastan teda siiani, kuid valus on mõelda, et ma olin talle vaid see inimene, kellele helistada siis kui tööle asendajat oli tarvis või siis kui töö juures sukad katki läksid, et ma siis talle uued viiks.

Ta ütles, et oleme lahku kasvanud ja sinna pole midagi teha... ta ei suuda enam ja annab alla...

ANNA!!

Ma ei leina. Olen lihtsalt kurb ja minus on niipalju küsimusi.. Kas ma nii palju talle tähendasingi? Kas ta teebki nii? Mis mina valesti tegin? Miks see kõik nii juhtus ja kes kellest välja kasvas?

Kes kellest välja kasvas??

Tegelikult oli algne plaan siia kirjutada sellest, kuidas ma temaga tutvusin ja mismoodi kõik oli.

Kaisa oli esimene sõber mul siin, Tallinnas. Kui olin Shimo's käinud töövestlusel ning läksin juba proovipäevale, oli sinna teel veel palju inimesi, üks esimesi, kes mind uudistama tuli, oligi Kaisa.

Kaisaga..

Talle meeldis, et olin lühem kui tema ja ta ütles oma õele, kelle otsus määras minu koha selles baaris: "Palun võta ta tööle, ta on minust lühem!" ja ta kallistas mind.
See kõik oli minu jaoks võõras, kuid meeldiv. Tema meeldis mulle ka. Juba järgmisel päeval saime koos töötada ja meist said sõbrannad. Olime alati koos, kõiges. Me olime lahutamatud. Me kaitsesime teineteist valede meeste eest, et teine haiget ei saaks.
Vahepeal tundsin lausa, et tahan temaga abielluda..
Ta nimetas mind oma kaljuks.. Ta ütles, et olen tema kalju. Ta ütles seda ühele noormehele, kellega tal midagi oli. Mul oli hea meel talle toeks olla, kui tal raske oli. Lõpuks ta hakkas närbuma. Aina raskem oli teda jalul hoida, kuid siis... ühel hetkel ta säras. Säras nagu ei kunagi varem, aga ma ei näinud seda, sest tal polnud enam kunagi aega minuga kohtuda. Tööd olevat nii palju, nagu ta väitis.. ja kõik vabad päevad oli ta palavikus ja haige..

Tänaseks aitab küll halamisest. Elu läheb edasi, parimate sõbrannadega või mitte, aga läheb edasi.

et keegi valesti aru ei saaks: MA ARMASTAN OMA MEEST, TA ON ÜLIM OLEVUS, PARIM, MIS(kes) MU TEELE SATTUS

Kuidas olla hea naine ja kõigest muust mis mind vaevab..

MA ei tea, kas praegu on parim aeg kirjutamiseks, aga ma olen nii vihane ja löödud. Tahan, et see minust välja saaks..


Ma olen alati tahtnud olla hea naine. Kui mitte lausa öelda, et parim. Tahan olla unistuste naine oma mehele.
Aga kuidas olla unistuste naine?
Mu mees saatis tööpäeva lõppedes sõnumi, et teeb 3 õllet. Okei. Mul pole selle vasu midagi, kui ta vahest harva oma töökaalaste ja vennaga õlut joob. Joogu.
Aga ma ju ootasin teda just täna nii väga koju. Aga ma ei saa ju talle ka järsku öelda, et tead, ei ole okei. Ma ootan sind väga koju, kuigi muud ma ju ei teegi kui ainult ootan teda koju, sest ma ju EI TEE MIDAGI PEALE KOOLIS KÄIMISE!!! JA MA EI TEINUD JU TÄNA JUST TALLE MÕELDES SÜÜA!!! Ma olen nii naeruväärne. Hale.
Aga kuidas siis olla parim naine?
Saates talle sõnumi, et ta koju tuleks, oleks enese lolliks tegemine. Ma tean ju, et ta ei tule, meil on vaikimisi kokkulepe, et me üldiselt ei keela teisel teha, mis ta teeb ja ei kamanda teist koju.
Nõudes palju muutun ehk naiseks, kes nõuab liiga palju ja seab liiga palju sihte ning mees lõpuks lihtsalt kukub kokku suurest pingest.. jutt siis sellest, et mu mees on viimasel ajal väga suure pinge all ja ma tunnen, et selles olen mina süüdi.
Me tahame last, me tahame maja... selleks kõigeks on raha vaja, aga kust seda saada?
Madis ei kavatse juba teist korda järjest puhkust võtta, kuna "meil on ju raha vaja".
Oleme mõelnud Inglismaale minna elama... aga ei saa ju, sest MÕNI KÄIB JU ALLES (IKKA VEEL) KOOLIS!!!!

Ma näen, kuidas ta ei jaksa.. ja ma ei tea, mis teha. Ma olen isegi mõelnud, et äkki peaksin ikkagi tööle tagasi minema ja kui jõuan, käima koolis... aga seda ta mulle ei lubaks.


Samas teisalt- naine kes ei nõua mehelt midagi, ei paku ka pinget ja nii võib mees end käest lasta ega üldsegi mite kuskile jõuda või siis alla käia, kui naine ei aita mehel suunda leida...


Nõustute? Või on see jabur?

Mäletan, kuidas üks mu kunagine tuttav mu eksmehele ütles minu kohta "kui sa tahad tallaaust, siis selleks on ta sobiv".

Ma ei ütleks, et ma olen tallaalune.. oleme võrdsed, aga... ma lihtsalt tahaks, et ma teaks, millal ma nõuan liiga palju ja millal liiga vähe. Tunnen tihti, et nõuan valesid asju valel ajal.



Mul on kaks sõbrannat, kes on mulle suureks eeskujuks..aga kui ma teaks kuidas nad seda kõike teevad..
Üks on kullakallis (isegi kallim veel tegelikult) K.S.
Teine on Tallinnas üks neiu, kelle elu paranemisele sain mina veidigi kaasa aidata.
Kuigi ta nimetab mind oma väikseks õeks, tunnen ma ennast nii tähtsusetuna.

K, on nii sihikindel ja ta oskab asju ajada. Kui miski pole õige, siis ta kaebab, kuigi tema vastu ollakse väga ebaõiglased. Sa tead, mida sa tahad ja tead, kuidas seda saavutada. Mina usun nii.
Teine K (Tallinnas) on just samamoodi end s*tast välja kaevanud ja võidelnud. Kui te teda teaks, te ei usuks, kui ma ütleks, et elasin temaga koos Tõrvas enne kui ta siia kolis.
Ta on nii tark ja teab alati, mis õige. Kuidas?

Kuidas teha õigeid valikuid??

Ja mis mind tegelikult üldse välja vihastas, et ma siia kirjutama pidin?

Uskuge või mitte, aga tema nimeks siin saab kolmas K. Samuti Tallinnast. Ainus inimene, kellega ma peale Madise siin linnas tõelise klapi olen leidnud.. noh, seda kuni Madise leidmiseni. Me ei suhtle enam peaaegu üldse.. Ma aimasin seda, kui lasime teineteisele sõbrapäevaks kingituseks südamepoolte ripatsid teha, millele on meie nimed graveeritud. Armas, eks. Ma kartsin juba siis. (Ja pisut kardan ka praegu Madisega.. sõrmus...)
Kartsin juba siis, et meie sõprus ei pruugi enam nii jätkuda.. ja nii ongi.
Kui talle väidan, et on probleem- ta eitab. Kõik on korras, aga ometigi eirab ta minu pidevaid tagasihoidlikke katseid teineteist taas leida. Ma saan haiget iga kord. IGA FAKING KORD!!! Valus on.
Ma olen mõelnud, et ma peaks talle ütlema, et ma ei tahagi temaga enam üldse suhelda, kuna see teeb liiga palju haiget. Pigem olen ilma...aga ta on ainus, kes mul siin peale mu kihlatu veel on. Ma ei leia sõpru kergesti. Mul on raske. Peab käima klõks, et ma teaks, et see on see inimene, kellega ma tahaksin rohkem aega koos veeta. Just nii nagu oli K.S.-i puhul, just nagu oli Madise puhul. Ma olen nii hale.
See on laastanud mind korralikult. Ja kui aus olla, siis ma süüdistan Madise eksi teise K röövimises minult!
Ütlesingi välja. Nii on. Ma süüdistan teda.
Sest nad ei olnud varem sõbrannad. Ta tegi K-le haiget, aga keegi ei teinud väljagi.. mina hoolin. Ta pole ikka veel Madisest üle. Ta oli K-ga koos ainult selleks, et siis saab ta käia Shimo's, kus ilmselgelt Madis käib. Ta isegi küsis, et äkki saab ta sinna tööle, aga jumal tänatud, et Madis omanikuga sõber on ja too Madiselt küsis, mis ta arvab sellest....


Toooo much!!! This is tooo much!

Aga kui ma juba hakkasin rääkima, asjadest, mis mind vaevavad, siis olgu öeldud, et... MA OLEN HUVITATUD POLIITIKAST JA MA OLEN ÜLIMALT PETTUNUD VALIMISTULEMUSTEST JA VIHANE! TÄIESTI ABSURD KUI MADALALE KESKERAKOND LANGEDA VÕIB!!!!

Ja mul ei ole ka sellest kellegagi rääkida.

Tunnen, kuidas ma ei saa hingata.. kui raske on olla. Taaskord ei saavutanud me midagi. Ma tahan võidelda! See pole aus, kuidas keskerakond hääli välja pettis! See on masendav. Masendav!
Ma ei taha õue minna, sest ma tunnen kuidas korruptsioon haiseb..  see lämmatab.

Mul tulek okse peale, ui mõtlen selle kõige peale, mis savisaar korraldas... nagu laul?? Päriselt?? edgar saviaar laulab???? I Wanna Puke!!!

Ja ülemiste vanake?? How lame is that???!!!!





Aga praeguseks aitab küll.. Nii vihane ei saa ka olla...

Kord kahe kuu jooksul on ka normaalne kirjutada ju

Olen hakanud kirjutama Retseptipäevikut. Viimasel ajal lausa iga päev katsetan uusi asju. Seda muidugi seetõttu, et ma ei käi tööl hetkel.
Olen muide nüüdseks selle noormehega 9 KUUD koos olnud, kõlab nagu aasta. Põhimõtteliselt oleme ka sama kaua koos elanud, kuigi ametlikult kolisime kokku alles märtsis. Oleme õnnelikud, aeg lendab kiiresti.

Ma ei oskagi midagi hetkel rohkem pajatada...

Minu kallile sõbrannale.

I wouldn't really say that she's my best friend but I really do mean that all said on the picture.
I love her, I care about her and I think about her almost every day.

This is to my K.. My K.S (endine K.A.)

Uuel aastal vastu veelgi suurematele raskustele!

Minu selle aasta algus on olnud meeletult kehv, kuid nagu minu armas noormees selle peale ütles: "Mina olen sul ju olemas."
Midagi paremat ei oleks lootnudki kuulda. Selline veider algus meil, nii kiire, aga ta on mul mega kallis ja ma ei kujutaks ette.. olgu, nüüd ma juba liialdan. Kujutan küll ette elu ilma temata, kuigi ta muudab mu päevad veelgi päikeselisemaks. Ta on siiani üks parimaid, keda olen kohanud, samas väga lihtne ja tavaline eesti mees. Just see mind tema juures võluski- tema lihtsus.
Igaljuhul.. Läks selle aasta algus väga raskelt, kuid nüüd ma juba kosun. Vaikselt hakkab kõik paranema.
Ausalt öeldes läks mul juba meelest, mis ma tegelikult siia kirjutada tahtsin, aga pole hullu.
Soovin kõigile päikest ja neidudele printse valgetel hobustel. Loodetavasti olen enda oma ka nüüd leidnud.

Should you listen to your relationship advisor?

Mõni hetk tagasi hakkasin mõtlema, et annan meeletult palju isegi oma tuttavatele suhtenõu, aga kas see on ka arvestatav nõu? Kas seda peaks järgima, kui ma ise seda ei tee?
Tegelikult jälgin ma küll oma enda nõu ka, aga..
Asi on selline.
Kui neiu kohtab noormeest, ütlen neiule, et kui noormees on ise huvitatud, siis ta ka pingutab selle nimel, et neiuga tihemini kohtuda ja nii edasi. Samas ütlen ma alati, et ära karda haiget saada, seda haiget saame me nii kui nii, isegi, kui oleme õnnelikus suhtes.
Miks ma ise siis kumbagi nõu järgitud ei suuda?
Ma tahaksin endale selgeks teha, ja ka teistele muidugi, et noormees on see, kes ühendust võtab ja initsiatiivi näitab. Tüdruk ei tohiks joosta poiste järgi. Samas ka seda, et ei tohiks karta haiget saamist ja seetõttu üldse mitte üritada.
Kas ma olen valmis selliseks riskiks?

Kas peaksin riskima, veetma ilmselt taaskord kõige ilusamat aega koos inimesega, kes lahkub peagi, nii nagu tegin seda Edsiga? Olen ma selleks valmis?

Seega.. Should you listen to your relationship advisor?

Sometimes life seems to be really awesome, sometimes it's full of sh*t

B. Collin asfalti avastamas

Viimased nädalad on olnud üpriski põnevad. Elu suundub vaikselt rööbastele ja jälle välja.
Alles hiljaaegu nägin ühte päris põnevat und.
Nägin, et pein taaskord pesu. Seekord kasutasin siiski pesumasinat. Mul olid kõrvas tähekujulised kalliskividega kaetud kõrvarõngad ja karp, kus oli neid veel mitu paari. Unenäo lõpus oli jällegi äike. Ühesõnaga ma ei mäleta sellest unenõost enam suurt midagi, kuna sellest on nii palju aega möödas. Muidugi uurisin ka kohe, mis need asjad tähendada võiks, kuid kuna seletus kokkuvõttes tundus suhteliselt ebaloogiline, jätsin asja sinnapaika. Nüüd aga ei peagi ma seda enam niiväga ebaloogiliseks, kuigi segane on asi minu jaoks endiselt.

Pesu pesemine tähendaks siis mehest ilma jäämist, juveelid, kalliskivid jms tähendaks suhte tärkamist, äike aga ootamatut teadlikkust, teadmisi, vaimset ilmutust, tõde ja puhastumist, või siis šokeerivat sündmuste käiku.
Viimasel ajal olen ka hakanud unes nägema ühte noormeest. Ma näen teda unes tavaliselt vaid siis, kui olen tema juures. Näen selle ülimalt positiivse ja enesekindla noormehe pessimistlikku ja mitte nii enesekindlat poolt une, kes kahtleb teda ümbritsevates inimestes ja suhetes nendega.
Täna hommikul koju jalutades märkasin ühte ratturit. Ta peatus ja ma vaatasin tema poole. Ilmselt tabas ta mu pilgu, kuna tajusin temast möödudes, et ta vaatab mulle järele. Kõndisin edasi. Ta sõitis teisele poole silda ja jäi mind ootama. Nii saingi omale seltsilise selleks teekonnaks. Tuli välja, et me oleme isegi peaaegu naabrid. Tundub tore noormees. Istusime väikesele künkale.. muide, enne seda nägime mõlemad üht asja esimest korda.. Nimelt oli üks auto pargitud metsa vahele, kust minu tee koju viis, kus üks paarike parasjagu asjatas, kui me mööda kõndisime.. Päris tore vaatepilt..(paneksin siia meeletult palju toredaid naeru smaile, aga kuna ma olen iseendale siin blogis reegli seadnud, et postitustes ma smaile ei kasuta, siis jääb see ära, mõelge ise need juurde).
Tüüp õpib ala, mis on mind alati huvitanud- FILMINDUST!
Ühesõnaga, selline oli minu tore hommik. Sellised olid minu nädalad.
Meenus muide üks väga tähtis asi, mis jäi ütlemata!

Teisipäeval käisin ESIMEST KORDA ELUS KINOS!
I was superhigh!!!
Parim film esimeseks korraks on just "Dark Shadows"!!
Enjoy it, I did!
Still superhigh!

Selline siis nägi tuba välja peale nõia ja vampiiri vahekorda

Luv ya!

Fiction Writer

Mina ja minu kallis poolõde.. mõlemad suured kirjanikud, nagu me oleme.. pikemalt ei seleta.. Märgin lihtsalt ära, et meil on nüüd kirjutamisvõistlus omavahel... 23. märts on tähtaeg.. 53 000 sõna on sõnade alamlimiit. Eks näis, mis saab... Mõlemad valisime loo, millega oleme alles hiljuti algust teinud.. hetkel on mul 1600 sõna...
Soovin endale edu!

Happy new year!

2011 on olnud siiani minu lemmik aasta! Parim just nende emotsioonide poolest, mitte küll materiaalsest küljest, kuid ma sain NIII palju uusi ja häid tuttavaid.. osad vanad tutvused soojenesid, mille üle mul väga hea meel on.

Usun siiralt, et aastal 2012 on mulle nii mõndagi head pakkuda, eelkõige materiaalsest küljest.

I LOVED YOU 2011!!!!!!!

Pilte aastavahetusest

Anlyga

Jah, me oleme koos nii lahedad..

No doubt (in that)...

 

Üks osa peoseltskonnast

Teine osa seltskonnast.

Yap, I'm definitely too short.

Küürakas..

Üks normaalne pilt kah ometigi.

Me kolmekesi tuleme roheliste maalt

Mulle meeldib roheline. Oliiviroheline on minu lemmik ja mind lummab smaragdroheline. Kõik, mis on roheline, on ilus, kuigi mulle ei meeldi väga see kõige erksam roheline.

I know a boy
with sea green eyes.
He melts the sun, swallows
the sky, then breathes out
stars to kiss the night...
(Minu Lätil on ka rohelised silmad)

 

 Minu kullakalli Kadi lemmikvärv on roheline. Kui temaga kuskile välja minna, on seda kohe näha- alati on tema riietuses miskit rohelist ja.. ta silmad on rohelised.

 

 

 Taivo.. tema lemmikvärv on ka roheline. Ta isegi küsis minult ükskord, kas ta võib minu rohelise küünelakiga oma küüned ära lakkida... (Taivo on mul üks ülimalt kallis sõber, keda ei vahetaks kellegi teise vastu).

Mulle meeldib meie rohelisehullus, ilmselt kui saaksime, siis kassiinimestena, võtaksime endale lausa rohelised kassidki. Ka silmavärvidest on esikohal rohelised ja pruunid silmad. 

Roheline! Roheline! Roheline!

Niiet.. kallid sõbrad, kui teil on miskit rohelist, siis võite meie kolmega seda jagada. Kadile, kes oskab kohutavalt hästi kirjutada, Taivole, kes joonistab ülihästi ja mulle, kes ma.. olen kõige armsam siin maamunal?