Meditatsioon

http://www.care2.com/greenliving/its-official-meditation-cures-stress.html

Kõige lihtsam mediteerimise viis on see, kus pannakse pearõhku hingamisele. Selleks tuleb lihtsalt istuda mugavalt, selg sirgelt, kuid pingeta, silmad suletud, et oleks võimalikult vähe segavaid faktoreid. Ja siis lihtsalt hinga. Hinga nii nagu sa hingad, jälgi õhu teekonda, kuid ära püüa oma hingamist muuta. Lihtsalt hinga ja vaatle, kuidas su keha sellele kaasa töötab.

Minule meeldib mediteerimiseks kasutada juhendatud meditatsiooni heliklippe või videosid. Leian, et nõnda on mul kergem lihtsalt olla ja mitte muude asjade pärast muretseda. Vahel lähevadki mõtted uitama, kuid naasevad peagi.

Meditatsioon aitab inimesel keskenduda headele asjadele. Mida rohkem me headele asjadele keskendume, seda kergemini mööduvad meil raskemad ajad, kuna me suudame ise rahulikuks jääda.

Mina isiklikult tunnen suurt õnne ja tänulikkust ning soovi seda kõike teistega jagada. Ma tunnen nagu minu sees oleks justkui nii palju armastust, et suudan sedakõigile jagada ja ma tahan kõigile näidata, et ka nende endi sees on nii palju rohkem armastust, rõõmu ja rahu kui nad ise eales oodata oleks osanud. Meil kõigil on, kuid kõik ei oska seda lihtsalt märgata. Meditatsioon on hea vahend selle kõige märkamiseks.

http://www.businessinsider.com/mindfulness-meditation-howto-infographic-2015-5

Meditatsiooniliike on erinevaid, neist katsun hiljem ka lähemalt rääkida, aga hetkel pakun

siin mõningaid artikleid ja videoid, millele pilk peale visata:

http://www.meditateinscotland.org/uncategorized/try-a-guided-meditation-today/

 http://www.tmkeskus.ee/

Buzzfeedikad proovivad ka meditatsiooni

Heliklipp mediteerimiseks, ilma muusikata

Bexlife

Kellel vähegi võimalik ja huvi on, soovitan proovida. 

Järgmise korrani!

Palju päikest Teie ellu!

Depressioon - Unerohu sõltuvus - Meditatsioon

See postitus on jätkuks eelmisele (kliki siia).

Jäin oma looga pooleli sinna, kus sain anti-depressandid peale ja jäin ootama psühhiaatri juurde minekut. 

Umbes nädal enne sinna minekut, enesetunne oli üldiselt hea, kuid minu niigi suur uinumisprobleem, süvenes veelgi, mistõttu varem paari tunni asemel läks mul nüüd uinumisele aega vahel lausa 7-8 tundi. Psühhiaater kirjutas välja unerohud.

Nende võtmine oli muidu vahel päris fun, aga peale kuu aega unerohtude võtmist, mis tegelikult on nende kasutamise maksimumaeg, ei saanud ma ikka magada. Arst ütles, et mis seal ikka, kui ei saa, siis tuleb edasi võtta. Nii ma võtsingi ja võtsin neid lausa 3,5 kuud, kuni lõpuks otsustasin, et sellel peab tulema lõpp. Ma kartsin edasise pärast. Mul oli tekkinud sõltuvus ja ma lõpetasin unerohtude võtmise päevapealt. Uskusin, et tulen oma jõududega toime.

Esimene nädal magasin vaid paar tundi päevas. Öösiti, kuna und ei olnud, katsusin leida erinevaid lahendusi, kuidas magama jääda ilma rohuta. Mõtlesin tihti ja kujutasin ette, kuidas ma ikka võtan selle ühe tableti- no ainult selleks ööks ju.. ja siis kujutasin, kuidas asi edasi läheb- et hakkan jälle iga päev neid sööma- "ei, aitäh!" ütlesin ma ja vähkresin edasi. Olin vapper. Terve nädala pidasin vastu. Siis otsustasin aga, et nii ei saa- mitte miski ei toimi. "Ärge kasutage elektroonikaseadmeid tund enne magamaminekut", "tehke vanni", süüdake lõhnaküünal"- "no keda te petate!" mõtlesin. 

Ühel päeval tundsin, kuidas mu keha oli kokku varisemas unepuudusest. Ma ei suutnud lapsega tegeleda, lasin tal voodist multikaid vaadata ja nuputasin ise viise, kuidas vaid elu tagasi sisse saada endasse.. Mulle torkas siis pähe üks ammu huvi pakkunud asi- meditatsioon. Kas see aitaks mind? Kas see aitaks mul kogu järgneva päeva lapsega mängida ja olla õhtul oma mehele hooliv ja mõistev naine?

Ausalt- see päev oli minus elus üks suur pöördepunkt. Ma leidsin video (vaata siit), mis aitas mul selleks päevaks energia saada. Olin nii vaimustuses sellest, et sellise lühikese ajaga tundsin end justkui oleks terve öö maganud jaotsustasin veel mõnda vaadata. Peale kolme videot oli minus väga suur positiivne energia. Ma läksin naeratus näol lapse juurde, mängisin temaga kuni tema magamaminekuni välja, ma kuulasin ja toetasin oma meest, kellel oli ka unetu öö olnud ning raske tööpäev. Ma tundsin ennast hästi ja teadsin, et olin leidnud midagi.

Sel samal õhtul proovisin ka juhendatud meditatsiooni unetuse vastu ja.. ma jäin magama 20 minutiga, mis minu puhul on ülikiire!

Olen siiani vaimustuses, kuigi ma seda päris iga päev ei tee, kuigi võib-olla nüüd hakkan, kuna sain omale kõrvaklapid, et täielikult luua endale vaikne ja rahulik keskkond mediteerimiseks. 

Nagu eelnevas postituses mainisin, tunnen ma ennast õnnelikumana kui kunagi varem. Ma tunnen suurt tänulikkust ja rõõmu. Ma usun, et ilma nende kogemusteta ma seda võib-olla nii tugevalt ei oleks tundnudki. Ma olen õnnelik ja tänulik kõigi heade ja halbade asjade üle, mis minu elus toimunud on ja praegu toimuvad. Minus on suur armastus. Ma olen ise suur armastus!

Kõige suuremat armastust Teie kõikkide ellu!!!

Teadke, et Teil kõigil on midagi, mille eest tänulik olla ja just sellele peaksitegi keskenduma.

Minu depressiooni lugu

Täna tahan Teile rääkida loo, mida on mul raske rääkida, kuid olen otsustanud seda tunnistada ja selle avalikustada, et kui kellegil Teil peaks olema sarnane mure, siis teate, et Te pole üksi.

Kevadel 2015 diagnoositi mul depressioon. Selle tekkeni ja süvenemiseni stressist kulus palju pikki kuid. Palju pikki kuid täis üksindust ja pisaraid, täis valu ja soovi end kogu maailma eest peita. Nii ma tegingi- peitsin kuid ennast nelja seina vahele. Ei käinud ka koolis, kuna ei suutnud.. ei suutnud astuda uksest välja.Ma tahtsin lihtsalt olla peidus. Arvasin, et see oli stress..

Ühel hetkel otsustasin, et kõik- see peitmine peab lõppema ja minu elus algab taas ilus aeg täis rahu ja rõõmu. Mul oli nägemus ilusast tulevikust kuni… kuni ühel hetkel tabas mind löök allapoole vööd ühe mulle väga väga kalli inimese poolt.. See oli ehk isegi kõige räigem löök, mis ma eales saanud olen. Sellest, mis ma alguses arvasin, et oli stress, kuid tegelikult oli juba depressiooni algus, sai nüüd sügav depressioon täis enesetapumõtteid ja pisaraisse uppunud päevi.

Ma käisin koolis edasi, kuna see oli ainus turvaline koht, kus olla.. ainus koht, kus mu mõtted mulle iga hinna eest kahju ei püüdnud teha. Ma teadsin, et pean koolis pingutama ja pean hakkama saama ja ma uskusin, et saan. Ja saingi.. samal ajal kogu minu sisemus suri. Ma ei tahtnud kodus olla..

Ja ei, kui Te arvate, et see keegi, kellelt ma selle hoobi sain, oli minu mees või laps, et ma kodus olla ei tahtnud, siis Te eksite. Nemad ei puutunud asjasse rohkem kui ainult nii palju, et nemad kannatasid minu kannatuste pärast. Suhe mehega muutus tõesti väga pingeliseks. Mulle tundus, et ta ei mõista ega tahagi mõista ja et ma ei lähe kellelegi kordagi.. Pisarad tulevad praegugi silma..

Ma poleks elus arvanud, et keegi suudaks mulle olla sellisel ajalnii suureks toeks ja abiks, kui mu mees mulle olnud on. Iseenesest mõistetavalt lisan siia nimekirja ka oma õed ja kalli K.S.-i.

Igaljuhul.. peale aina tihenevaid tülisid ja aina süvenevaid enesetapumõtteid jõudsin lõpuks punkti, kus mõistsin, et pean tegutsema enne kui on hilja. Selleks punktiks oli üks mõtisklus iseendaga.. Kui istusin vannis, kuhu vaiksel voolas kraanist vett juurde ja… ma mõtlesin.. et mis siis kui.. kui ma lihtsalt oleks.. lihtsalt oleks seal vannis ja ootaks.. ootaks kuni vesi on jõudnud üle pea… Mis siis saaks?

Mu mõtted ehmatasid mind.. ehmatasid väga.

Järgmisel päeval otsisin abi. Uurisin, kelle juurde pöörduma peaksin. Helistasin ka kriisiabisse, et abi saada, kuid sealt saadud vastus tekitas minus ainult suurema iha alla anda. Aga mul olid minu mees ja laps, kes tahtsid väga, et ma nende pärastki pingutaks.

Lõpuks valisin perearsti numbri ja minu rõõmuks võeti mind juba mõne päeva pärast jutule.

Siis määrati mulle antidepressandid ja jäin ootama, millal saan edasi minna psühhiaatri juurde.

Täna tunnen ennast ehk isegi õnnelikumana kui kunagi varem. Depressioon on hetkel veel alles, kuid ma tean, et sõda on lõppenud ja ma tean, kes on selle võitnud - MINA.

Muidugi polnud see kõik nii lihtne, et lihtsalt hakkasin rohtu võtma ja kõik oligi järsku korras, aga sellest vahepealsest osast juba järgmises postituses.

Kõikidele vaimuhaigetele nagu mina, soovin head hakkamasaamist.

Elu läheb paremaks, kui sellesse usud.

Sa oled õnne väärt - ära unusta-sa oled väärt võimalust elada ja olla õnnelik!

Vaadake ka kindlasti seda: linki!