Me kolmekesi tuleme roheliste maalt

Mulle meeldib roheline. Oliiviroheline on minu lemmik ja mind lummab smaragdroheline. Kõik, mis on roheline, on ilus, kuigi mulle ei meeldi väga see kõige erksam roheline.

I know a boy
with sea green eyes.
He melts the sun, swallows
the sky, then breathes out
stars to kiss the night...
(Minu Lätil on ka rohelised silmad)

 

 Minu kullakalli Kadi lemmikvärv on roheline. Kui temaga kuskile välja minna, on seda kohe näha- alati on tema riietuses miskit rohelist ja.. ta silmad on rohelised.

 

 

 Taivo.. tema lemmikvärv on ka roheline. Ta isegi küsis minult ükskord, kas ta võib minu rohelise küünelakiga oma küüned ära lakkida... (Taivo on mul üks ülimalt kallis sõber, keda ei vahetaks kellegi teise vastu).

Mulle meeldib meie rohelisehullus, ilmselt kui saaksime, siis kassiinimestena, võtaksime endale lausa rohelised kassidki. Ka silmavärvidest on esikohal rohelised ja pruunid silmad. 

Roheline! Roheline! Roheline!

Niiet.. kallid sõbrad, kui teil on miskit rohelist, siis võite meie kolmega seda jagada. Kadile, kes oskab kohutavalt hästi kirjutada, Taivole, kes joonistab ülihästi ja mulle, kes ma.. olen kõige armsam siin maamunal? 

Minu Väike Toriseja

..Kadi..
Mul ei ole sinu kohta nii palju öelda kui oli Minu Läti kohta, aga sa oled üks parimaid minu elus. Tänu sinu nõudmistele ja torisemistele liiguvad kaljudki paigast. Vaatama sellele, et meie vahel on kraaklemisi olnud, töötasime siiski ninapidi koos päevast päeva ja me ei tüdinenud teineteisest. Sinuga läheksin kuhuiganes. Läbi tule ja vee..
Mulle meeldib sinus just see, et kui miski ei meeldi, siis ütled välja. Ei mingit kahepalgelisust, ei miskit võltsi. Mulle meeldib, et saan olla sulle toeks raskel ajal, et ma saan su muret kuulata, sest ma näen, kui raske sul mõnikord on.. Jaa.. ma tean, et ma ise ka tekitasin muresid juurde, kuid see olen ju mina.
Mulle meenus just, kuidas mulle meeldib see, kuidas sa tantsid.. Ma ei oska seda seletada, aga tundub, nagu muusika viiks sind kuskile kaugele eemale.. sa oled juskui siin ja samas ei ole. Sa heljud kuskil kaugel eemal.. ära siit muredest ja raskustest. Ma ei peataks muusikat, sest see sunniks sind tagasi tulema siia pimedusse, kus keegi kellegist ei hooli.

Sinu naeratus on see, miks inimesed tahavad sinuga läbi saada, sest kui see kaob, jääb järgi vaid jää. Seda külma hüljatuse tunnet ei taha aga keegi tunda. Ometigi on aga inimesi, kes üritavad sulle näidata, et nende jää on külmem kui sinu. Nad võiks aga leppida, et pole soojemat päikest kui sinu naer ja külmemat jääd kui sinu viha!
Sa hoolid neist, kes sinust hoolivad ja just nii nagu nemad sinust hoolivad.
Armastan sind kõige selle eest, milline sa oled!

Hingedepäeva kell

Täna hommikul läksin tööle nii nagu teised minuga koos töötajad- kella kaheksaks. Mind pandi kohe hommikul kokku uue töötajaga, kellega läksime järkama- teistele materjali ette lõikama. Vaatasin telefonilt kella, mis näitas midagi peale üheksat. Minu seljataga olevat kella polnud näha, kuna sinna oli üks pakk ette tõstetud. Minu juures on aga alati olnud üks suur kell, mida ma alati vaatan, kui tahan kellaaega teada. Siiani pole see kell mulle kordagi õiget aega näidanud. Nimelt see kell ei tööta. Sellest ajast saati, kui mina sinna tööle läksin, on tema osutid seisnud koguaeg ühe koha peal: 3:30. Millegipärast selle kella vaatamine alati rahustab mind. Minu pähe tekivad ued mõtted.
Niisiis, oletasin, et uus töötaja, kes oli meil täna alles teist päeva, ei pruugi teada täpseid pauside aegu ning kella 9.50-ne paus oli igahetk algamas. Enese rahustamiseks, kellaajalt mõtete eemale viimiseks kiikasin taas suure kella poole enda läheduses. Ma jälgisin seda pikka aega, ma süvenesin tema sekundiseieri liikumisse... Oot!! See liikus!! Ma olin hämmingus! Ma pole kunagi näinud, et selle kella osutid liiguksid! Ma ei uskunud oma silmi. Kell oli käinud kaks tundi, kuna nüüd näitasid osutid 5:30.. 2 tundi! Kell oli töötanud 2 tundi, seega pidi ta tööle hakkama siis, kui meiegi- kell 8. Korraks käis mu peast läbi mõte, et ilmselt keegi pani sinna patarei sisse, aga miks ei pannud ta siis aega õigeks?
Mainisin kella töölehakkamist ka meie uuele töötajale, kes kohe ruttas kellal aega õigeks panema. Kell õige, läksime pausile.
Nagu tavaliselt, tulin pausilt tagasi esimesena. Läksin kella juurde mõtteid koguma. Seda kella vaadates on mul peas mõtteid rohkem, kui ükskõik mida muud tehes. Ma vaatasin kella.. ma isegi ei üritanud aru saada, mis kell on, vaid uurisin sekundiseierit taas. See oli kuskil nr 3-e ja 5-e vahel. Nii peenike ja nii pikk. Lihtsalt on seal.. Seisis! Ma olin jälle hämmingus. Kell seisis taas ja alles nüüd ma märkasin, et kell oli jäänud seisma seal, kuhu meie ta panime- mitte hetkegi eemal. Mul oli isegi hea meel, et ta taas seisis.
See kell tuletab mulle alati meelde, et tähtis ei ole, palju kell on või kui palju ma millegile aega kulutan. Tähtis on see, mida ma teen ja miks ma seda teen. Tähtis on nautida seda hetke, mis parasjagu on, ükskõik, kui vastu see mulle on. Ma jumaldan seda kella.
Eile oli hingedepäev.. täna hakkas kell, mis pole kordagi käinud selle kolme kuu jooksul, mis mina seal olen olnud, tööle. See on minu Hingedepäeva kell.
Tänu tänasele, Hingedepäeva kellale, on minu peas nüüd nii palju ideid... Häid ideid! Üks neist on see, et ma ostan selle kella ära, kui saan ja kui ei saa, sis koju ma ta igaljuhul toon- seinale seisma, aega mitte näitama. Veider, aga nii see on. Tahan teda, oma ideede kella, oma koju, et saaksin igal hetkel teda vaadata ja oodata, kas ta tiksatab korra või ei.
Nüüd siis seisavad osutid 9:50 peal. Näis, kas näen teda taas kord liikumas... (mitte mingil juhul ma ei tahaks, et keegi sinna uued patareid sisse paneks, kuna siis kaotaks kell oma võlu).