Mõtlesin kirjutada oma rasedusest ja sünnitusest, kuna kumbki polnud minul just eriti kerge. Samuti kirjutaks veidi ka rasedusjärgsest perioodist, asjadest, millest ma kuskilt ei lugenud ja mida keegi ei rääkinud, seega pean hoiatama, et loetav tekst ei pruugi olla kõige meeldivam (there might be too much information).
Seekord siis ainult rasedusest.
Esimene kuu, 1-4 nädalat
Rasestumine ise toimus alles neljandal nädalal, kuna minu tsükkel kestis 35 päeva sel ajal (raseduse alguseks aga loetakse viimase menstruatsiooni esimest päeva), seega möödus esimene raseduskuu nii nagu iga teinegi kuu.
Teine kuu, 5-8 nädalat
Selle kuu esimesel nädalal polnud väga vigagi. Rasedusest saime teada juba enne testi tegemist, kuna minu rinnad muutusid.. pehmemaks? Milliseks iganes nad ka ei muutunud, muutusid nad teistsuguseks. Kõik järgmised nädalad aga olid üpris jubedad- olin pidevalt, ütleks, et lausa alaliselt väsinud. Polnud päevagi, ku ma oleks tundnud energiat. Koolis käimine jäi üpris tagaplaanile, kuna ma ei suutnud end hommikuti valmis seada- olin liiga väsinud. Kohe kui voodist tõusin, kukkusin (vahel isegi lausa sõna otseses mõttes) sinna tagasi. Jumal tänatud, et oli jõulukuu ja peagi tulemas vaheaeg. Kodused toimetused jäid ka tegemata, mistõttu tekkisid pinged Madisega. Pinged, nõude ja pesu hunnikud muutkui kasvasid, kuid mina ei suutnudki ennast voodist välja saada, rääkimata siis veel söögi tegemisest või söömisest. Söögiga oligi lugu selline, et ainus, mis mul alla läks oli jogurt ja piim. Mitte midagi muud ei suutnud lihtsalt, sest kõik hakkas vastu. Kõik muu, mis ma suhu pistsin ähvardas kohe üles tulla, ka arsti kirjutatud iivelduse vastane ravim ei aidanud (ka see ajas juba iseenesest iivelama).
Imelikul kombel sain end voodist välja ja ESIMEST KORDA KORRALIKULT SÜÜA ILMA IIVELDUSETA alles 26.detsembril ehk jõululauas. Peale seda ei saanud jälle normaalselt süüa, aga igaljuhul sõin juba paremini kui siiani.
Pidin loobuma oma lemmikpuuviljast greibist, kuna selle söömisele (isegi mahla joomisele) järgnes alati "poti kallistamine".
Kolmas kuu, 9-12 nädalat
Süüa ei teinud ma endiselt kodus midagi. Pinged Madisega olid alles. Koduste toimetustega läks ka väga palju aega, väsimus ja iiveldus olid ka alles. Hammaste peseminegi osutus võitluseks okserefleksidega (ei saanud suud lahti hoida/hambaharja suus hoida). Selle kuu juures parim osa oli muidugi esimene ultraheli, kus ma nägin oma pisikest UFO-t. Sellest ajast saati nimetasime teda Ufobeebiks.
Lamevirsikute isu oli.
Neljas kuu, 13-16 nädalat
Nüüdseks hakkas energia taastuma, kuid üle 10 minuti paigal seista ei suutnud. Hommikused bussisõidud olid seetõttu üpris ebameeldivad. Iiveldus ja väsimus oli taandunud, muidu enesetunne hea. Ka pinged Madisega kadusid. Nüüdseks oli aga uus probleem tekkinud- kõik rinnahoidjad olid korvist väikseks jäänud ja päris palju. Tuli osta uued, kuid tänu minu ebatavalisele korvisuurusele polnud see just väga kerge. Leidsin viimaks Marks & Spencer'ist omale 40eu eest 2 paari. Üldiselt oli ta meil Vääks.
Sel kuul tundsin ka esimesi liigutusi. Ma ei tundnud neid väga tihti, aga tundsin siiski- kergelt gaaside moodi tunne, kuid siiski eristatavad gaasidest.
Viies kuu, 17-20 nädalat
Avastasin, et mul oli rinnapiim tekkinud, lekkis kergelt. Sel kuul käisin GTT-s (eesti k glükoosi talumatuse test), esimene näit olevat liialt kõrge, mistõttu saadeti mind diabeediõe juurde.
Väljavõte minu teisest (privaat)blogist:
Alustan siis päevast, kui käisin GTTs.
Oli 17+4, 06.03.14
Hommikul saatis mind arstile Madis, kuna kartsin, et võin söömata-joomata olles minestada või midagi taolist. Õnneks oli enesetunne hea. Läksin palatisse, kus andsin kohe oma esimese vere ja võisin pikali heita. Esimese viie minuti jooksul peale esimese vere andmist tuli ära juua Clucosol/Clucodyn. Polnudki väga hullu maitsega jook- meenutas koolat, milles liiga palju suhkrut (glükoosi tükke oli tunda, krabisesid hamba all). Joomisele aitas kaasa ilmselt tõesti see, et jook oli võetud külmast. Lõpp läks raskeks.
Peagi oli kell 8.20 e 1h peale esimese vere andmist. Andsin teise.
Süda läikis, ega ei oleks tahtnud sealt voodist üldse tõusta. Paha oli olla ikka. Naljakal kombel möödus see 2h üpris kiiresti ja 9.20 andsin viimase vere. Kõht polnud ka tühi ja kuigi olin kaasa võtnud ploome ja vett, ei tundnud ma nende järgi vajadust.
10.03.14 oli ä/e aeg.
18+1
Ä/e soovis mulle abiellumise puhul õnne. Tegelikult vahetasin lihtsalt nime ära, ei abiellunud.
Igaljuhul.. ta ütles kohe, et ega ta midagi head mulle ei räägi. Ma juba aimasin seda, kuna mu kaal oli kasvanud 2,2kg ehk 52,1 peale. Liiga palju.
Nüüd pean aja panema diabeediõe juurde. Ä/e rääkis, et pean hakkama end torkima ja testima u 4 korda päevas... ma ei tea veel, mida see täpselt tähendab, aga eks ma ju sellepärast peangi teise arsti juurde minema.
Kurb. Koju tulin igaljuhul jalutades.
Ta mõõtis mul ka emakapõhja kõrguse ära, mis oli 18cm, ehk vastavalt rasedusele. Kuulasime südamelööke.. See oli maailma parim tunne :))
Siis ütles mulle ämmaemand, et ootan poissi.
Ma ei oodanud, et ta seda ütleks, aga tore oli kuulda ikka. Muidugi, eks tuleb veel ka UH vastus ära oodata enne kui kellegile rääkima hakkame (emale rääkisin esimesena).
Ä/e ütles ka, et põnn on jonnakas ja midagi veel, mida ma enam ei mäleta, aga mille peale ma ütlesin, et isasse.
Olen juba algusest peale arvanud, et vääks on isasse. Alustuseks juba see meeletu nälg, mis alguses oli ja siis see, kui UHs öeldi ka, et jonnakas.
Vahva poiss tuleb igaljuhul :)
Liigutused juba pisut paremini tuntavad. Loodan, et kuu lõpus on juba ka käega tunda :)
Nüüd hakkasime nimetama teda Chris'iks.
Tekkis meeletu maasikate isu- ma unistasin sellest, kuidas terve meie korter on kaetud maasikate alla- no nii suur isu oli, aga kahjuks polnud hooaeg veel alanud.
Pean mainima, et sel ajal tekkisid ka jubedad gaasid.
Seekord siis ainult rasedusest.
Esimene kuu, 1-4 nädalat
Rasestumine ise toimus alles neljandal nädalal, kuna minu tsükkel kestis 35 päeva sel ajal (raseduse alguseks aga loetakse viimase menstruatsiooni esimest päeva), seega möödus esimene raseduskuu nii nagu iga teinegi kuu.
Teine kuu, 5-8 nädalat
Selle kuu esimesel nädalal polnud väga vigagi. Rasedusest saime teada juba enne testi tegemist, kuna minu rinnad muutusid.. pehmemaks? Milliseks iganes nad ka ei muutunud, muutusid nad teistsuguseks. Kõik järgmised nädalad aga olid üpris jubedad- olin pidevalt, ütleks, et lausa alaliselt väsinud. Polnud päevagi, ku ma oleks tundnud energiat. Koolis käimine jäi üpris tagaplaanile, kuna ma ei suutnud end hommikuti valmis seada- olin liiga väsinud. Kohe kui voodist tõusin, kukkusin (vahel isegi lausa sõna otseses mõttes) sinna tagasi. Jumal tänatud, et oli jõulukuu ja peagi tulemas vaheaeg. Kodused toimetused jäid ka tegemata, mistõttu tekkisid pinged Madisega. Pinged, nõude ja pesu hunnikud muutkui kasvasid, kuid mina ei suutnudki ennast voodist välja saada, rääkimata siis veel söögi tegemisest või söömisest. Söögiga oligi lugu selline, et ainus, mis mul alla läks oli jogurt ja piim. Mitte midagi muud ei suutnud lihtsalt, sest kõik hakkas vastu. Kõik muu, mis ma suhu pistsin ähvardas kohe üles tulla, ka arsti kirjutatud iivelduse vastane ravim ei aidanud (ka see ajas juba iseenesest iivelama).
Imelikul kombel sain end voodist välja ja ESIMEST KORDA KORRALIKULT SÜÜA ILMA IIVELDUSETA alles 26.detsembril ehk jõululauas. Peale seda ei saanud jälle normaalselt süüa, aga igaljuhul sõin juba paremini kui siiani.
Pidin loobuma oma lemmikpuuviljast greibist, kuna selle söömisele (isegi mahla joomisele) järgnes alati "poti kallistamine".
Kolmas kuu, 9-12 nädalat
Süüa ei teinud ma endiselt kodus midagi. Pinged Madisega olid alles. Koduste toimetustega läks ka väga palju aega, väsimus ja iiveldus olid ka alles. Hammaste peseminegi osutus võitluseks okserefleksidega (ei saanud suud lahti hoida/hambaharja suus hoida). Selle kuu juures parim osa oli muidugi esimene ultraheli, kus ma nägin oma pisikest UFO-t. Sellest ajast saati nimetasime teda Ufobeebiks.
Lamevirsikute isu oli.
Neljas kuu, 13-16 nädalat
Nüüdseks hakkas energia taastuma, kuid üle 10 minuti paigal seista ei suutnud. Hommikused bussisõidud olid seetõttu üpris ebameeldivad. Iiveldus ja väsimus oli taandunud, muidu enesetunne hea. Ka pinged Madisega kadusid. Nüüdseks oli aga uus probleem tekkinud- kõik rinnahoidjad olid korvist väikseks jäänud ja päris palju. Tuli osta uued, kuid tänu minu ebatavalisele korvisuurusele polnud see just väga kerge. Leidsin viimaks Marks & Spencer'ist omale 40eu eest 2 paari. Üldiselt oli ta meil Vääks.
Sel kuul tundsin ka esimesi liigutusi. Ma ei tundnud neid väga tihti, aga tundsin siiski- kergelt gaaside moodi tunne, kuid siiski eristatavad gaasidest.
Viies kuu, 17-20 nädalat
Avastasin, et mul oli rinnapiim tekkinud, lekkis kergelt. Sel kuul käisin GTT-s (eesti k glükoosi talumatuse test), esimene näit olevat liialt kõrge, mistõttu saadeti mind diabeediõe juurde.
Väljavõte minu teisest (privaat)blogist:
Alustan siis päevast, kui käisin GTTs.
Oli 17+4, 06.03.14
Hommikul saatis mind arstile Madis, kuna kartsin, et võin söömata-joomata olles minestada või midagi taolist. Õnneks oli enesetunne hea. Läksin palatisse, kus andsin kohe oma esimese vere ja võisin pikali heita. Esimese viie minuti jooksul peale esimese vere andmist tuli ära juua Clucosol/Clucodyn. Polnudki väga hullu maitsega jook- meenutas koolat, milles liiga palju suhkrut (glükoosi tükke oli tunda, krabisesid hamba all). Joomisele aitas kaasa ilmselt tõesti see, et jook oli võetud külmast. Lõpp läks raskeks.
Peagi oli kell 8.20 e 1h peale esimese vere andmist. Andsin teise.
Süda läikis, ega ei oleks tahtnud sealt voodist üldse tõusta. Paha oli olla ikka. Naljakal kombel möödus see 2h üpris kiiresti ja 9.20 andsin viimase vere. Kõht polnud ka tühi ja kuigi olin kaasa võtnud ploome ja vett, ei tundnud ma nende järgi vajadust.
10.03.14 oli ä/e aeg.
18+1
Ä/e soovis mulle abiellumise puhul õnne. Tegelikult vahetasin lihtsalt nime ära, ei abiellunud.
Igaljuhul.. ta ütles kohe, et ega ta midagi head mulle ei räägi. Ma juba aimasin seda, kuna mu kaal oli kasvanud 2,2kg ehk 52,1 peale. Liiga palju.
Nüüd pean aja panema diabeediõe juurde. Ä/e rääkis, et pean hakkama end torkima ja testima u 4 korda päevas... ma ei tea veel, mida see täpselt tähendab, aga eks ma ju sellepärast peangi teise arsti juurde minema.
Kurb. Koju tulin igaljuhul jalutades.
Ta mõõtis mul ka emakapõhja kõrguse ära, mis oli 18cm, ehk vastavalt rasedusele. Kuulasime südamelööke.. See oli maailma parim tunne :))
Siis ütles mulle ämmaemand, et ootan poissi.
Ma ei oodanud, et ta seda ütleks, aga tore oli kuulda ikka. Muidugi, eks tuleb veel ka UH vastus ära oodata enne kui kellegile rääkima hakkame (emale rääkisin esimesena).
Ä/e ütles ka, et põnn on jonnakas ja midagi veel, mida ma enam ei mäleta, aga mille peale ma ütlesin, et isasse.
Olen juba algusest peale arvanud, et vääks on isasse. Alustuseks juba see meeletu nälg, mis alguses oli ja siis see, kui UHs öeldi ka, et jonnakas.
Vahva poiss tuleb igaljuhul :)
Liigutused juba pisut paremini tuntavad. Loodan, et kuu lõpus on juba ka käega tunda :)
Nüüd hakkasime nimetama teda Chris'iks.
Tekkis meeletu maasikate isu- ma unistasin sellest, kuidas terve meie korter on kaetud maasikate alla- no nii suur isu oli, aga kahjuks polnud hooaeg veel alanud.
Pean mainima, et sel ajal tekkisid ka jubedad gaasid.
No comments:
Post a Comment