Hey!
Pole väääga ammu midagi kirjutanud. Igatsen oma arvutit, millega mõte lendab nii, et ei saa pidamagi. Alati on midagi teha. Hetkel on minu "uus" arvuti isa käes paranduses. Loodetavasti saab see terveks ja ma saan lõpuks ometi omi mõtteid tihemini avaldada.
Kui aus olla, siis mul polegi hetkel just eriti palju mõtteid. Põhiline on töö.. ja muidugi kodused jamad, millel ma pikemalt ei peatukski...
Tahan vaid tänada seda neiut, kellega ma koos elan, meeldiva jõulukingi eest ja ka selle eest, et ta on piisavalt inimlik ning üritab õppida ja hakkama saada, kuid hetkel... ma ei saa lihtsalt teisiti. Minu ainus soov on, et sa mõtleksid sügavalt.. Ma ei hakka asjasse süüvima.. Tegelikult teeb see kõik väga haiget ja ma lihtsalt pole valmis haiget saama.. just sellepärast ei soovi ma sinuga suhelda.. Mitte midagi öelda. Tahan olla nagu mind polekski...
Muidugi on midagi veel...
On üks noormees.. Ma tundun endale juba tõsise pubekana. Võib-olla isegi armunud pubekana. Me oleme temaga tuttavad nüüdseks vaid kolm nädalat? Aga ma ei taha tema juurest kuidagi ära minna.. raske on lahkuda. Samas kardan ma meeletult kõike seda, mis meil võiks olla, kuid tema puhul lubasin iseendale, et kuulan enda nõu- võtta kõik, mis võtta annab. Vähemalt ei kahetse ma hiljem, et ei andnud võimalust või miskit..
Praegu kõik.. ülejäänud mõtted hoian hetkel enda teada.
Olge mõnnad!
Yv.
Pole väääga ammu midagi kirjutanud. Igatsen oma arvutit, millega mõte lendab nii, et ei saa pidamagi. Alati on midagi teha. Hetkel on minu "uus" arvuti isa käes paranduses. Loodetavasti saab see terveks ja ma saan lõpuks ometi omi mõtteid tihemini avaldada.
Kui aus olla, siis mul polegi hetkel just eriti palju mõtteid. Põhiline on töö.. ja muidugi kodused jamad, millel ma pikemalt ei peatukski...
Tahan vaid tänada seda neiut, kellega ma koos elan, meeldiva jõulukingi eest ja ka selle eest, et ta on piisavalt inimlik ning üritab õppida ja hakkama saada, kuid hetkel... ma ei saa lihtsalt teisiti. Minu ainus soov on, et sa mõtleksid sügavalt.. Ma ei hakka asjasse süüvima.. Tegelikult teeb see kõik väga haiget ja ma lihtsalt pole valmis haiget saama.. just sellepärast ei soovi ma sinuga suhelda.. Mitte midagi öelda. Tahan olla nagu mind polekski...
Muidugi on midagi veel...
On üks noormees.. Ma tundun endale juba tõsise pubekana. Võib-olla isegi armunud pubekana. Me oleme temaga tuttavad nüüdseks vaid kolm nädalat? Aga ma ei taha tema juurest kuidagi ära minna.. raske on lahkuda. Samas kardan ma meeletult kõike seda, mis meil võiks olla, kuid tema puhul lubasin iseendale, et kuulan enda nõu- võtta kõik, mis võtta annab. Vähemalt ei kahetse ma hiljem, et ei andnud võimalust või miskit..
Praegu kõik.. ülejäänud mõtted hoian hetkel enda teada.
Olge mõnnad!
Yv.
No comments:
Post a Comment