Analyzing

Minu viimased väljaskäimised on olnud minujaoks üllatavalt valgustavad.
Mõlemal korral sattusin kokku brittidega.
Esimesel korral oli nende seas üks isehakanud psühholoog. Peale temaga vestlemist taipasin, et peaksin RMile ütlema, et ma ei tahaks temaga nii tihti kohtuda. Seda ma ka tegin. Mingiaeg hiljem aga hakkasin mõtlema, et ehk tegin ma valesti, kuid..
Alles hiljuti kohtusin teiste brittidega.. Veetsin ühega neist väga meeldivalt koos aega. Me ei teinudki midagi kui lebotasime.. sel hetkel taipasin, et tegelikult tegin ma õigesti.
Nüüd kohtusin lõpuks RMiga ja veendusin selles veelgi.
Mul oli alati temaga koos olles pisut ebamugav. Ma teadsin, et ei tunne ennast vabalt.

Minu mõte on see...
Miks me üritame alati oma vastassoole muljet avaldada? Milleks me üritame näida perfektsemad, kui me tegelikult oleme? Miks me mõtleme välja igasuguseid tegevusi, mida me oma tavaelus ei tee? Miks me sisustame oma aega tegevustega, mida me oma tavaelus endale lubada ei saaks? Miks me loome meeleolu, mis meid tavaliselt ei ümbritse?
Me sätime enne igat kohtumist, sest muidu teine äkki arvab, et me oleme inetud ja ei hoolitse enda eest pidevalt. Me ostame kontserdi piletid, et koos veedetud aeg oleks võimalikult põnev. Me süütame küünla ja paneme selga kalli pesu, et tekitada oma kallimas armastuse tunnet.

Ühesõnaga, miks me püüame muljet avaldada niivõrd, et teeme asju, mida me tavaliselt ei tee, jättes sellega vale mulje?

Ma näen seda kõike enda ümber nii palju. Ka ma ise olen seda teinud ja ilmselt teen veel, kuid nüüd ma mõistan seda.
Tänu neile viimastele kohtumistele mõistsin.

Me ei pea olema ju maailma kõige kaunimad, hoolitsetumad, huvitavamad, romantilisemad, praktilisemad, seksikamad jne.
Kui teine siis meisse ära armubki, ei armu ta ju päriselt meisse.
Me peaksime olema meie ise!

Igaljuhul, see kiri ei ole mõeldud nii, et nagu ma alles nüüd oleks seda taibanud või midagi. See on mõeldud meile kõigile meeldetuletuseks!

Me kõik teame seda, aga teeme ikkagi igal korral samu vigu.