Such a long day

Päev algas rahus ja vaikuses. Kedagi polnud kodus, kõik olid läinud kuskile. Nautisin seda- polnud saanud seda tunnet tunda ju päris pikka aega, Tallinnasse kolimisest saadik. Minu jaoks on see lausa kohutavalt pikk aeg. Naudin üksinda veedetud hetki.
Kella 14ks oli kokku lepitud proovipäev poes (Comarket), kus olin kassas 3 tundi. Töö oli meeldiv, just nagu ma oodanud olingi.Töötasin veidi üle ajagi. Kui ülemus minuga edasistest plaanidest rääkima tuli ja jutu sees mainis palganumbrit, pean tõdema, et olin positiivselt üllatunud. Kui ma ennem kahtlesin, kas ma ikka tahan poes töötada, sis selles poes tahaksin küll. Eriti on mul meeles, kui ta ütles: "Ega meie töötajad nii kergelt ei jookse Maximasse üle". Seda oli mõnus kuulda.
Seda summat pole minu silmad ammu näinud, ega käed hoidnud.. Palgana muidugi.
Jooksuga koju, paar võileiba, paksult riidesse ja joostes uude kohta... või no kui joostes see just oli, kui 1,5km sai läbitud 30 minutiga, aga mis teha, kui nii paksult riidesse topid, et kiiresti liikumine mahatallatud lahtises lumes pea võimatuks osutub.
Tööle asusin enam-vähem kl19. Juba poole tunni möödudes soovisin kodus olla. Kl 21 olin tüdinenud sellest täielikult. Kl 23 ei suutnud ma ennast liigutada, kuni selle hetkeni, kui mu juhendaja võttis mult harja käest ja ütles, et ma võin nüüd koju minna. "Mismõttes?" oli mu esimene rektsioon, enne, kui ta jõudis lisada, et see oli viimane buss. Ma olin nii väsinud, et ei jõudnud rõõmustadagi. Komberdasin kuidagi kodupoole. Unistasin vaid, et saaks heita diivanile lösakile ja libisada õlut just nii nagu mehed seda teevad.
Terve päev seal busse nühkimas, oli mul tunne, et ma pole seal tahetud. Hiljem, naisterahvas, kes mind juhendas (õigupoolest oligi neid ainult kaks seal, üks venelanna ja teine eestlanna), küsis minult, kas ma homme ka tööle lähen. Jumala pärast mitte! Vastasin, et eks ma tööandjaga arutan sel teemal, mispeale ta ütles mulle: "Tule ikka!"
Mul on nii kahju, et mulle see töö ei istu. Oleks ma seal koos Kadiga, oleks teine asi, aga nemad.. Nad räägivad omavahel koguaeg vene keeles ja ma ei saa muud aru, kui ainult numbreid ja neidki pean tükk aega mõtlema, mis miski tähendas ikka. Ühesõnaga.. Eks te koristage 6 tundi järjest tuba kuulates võõras keeles juturaadiot. Kui lõbus on? Teeksite seda iga päev?
Enivei, olen lõpuks kodus.. jõudsin kl 1.30. Kell on praegu 3.02... Ja tegelikult olen surmväsinud..
Ega m väga ei mäletagi, mis ma tegelikult siia kirjutada tahtsin ja kas ma sain selle kirja juba... aga... burgerit tahaks meeletult... ma viimase ajal söön neid nii palju, et paha hakkab lausa.
Aga ma nüüd magama..
Edu teile ja edu meile! Tsiauks!