Ma teadsin juba enne raamatu ostmist, et see mõjutab mind.. mind ja minu mõtteid tema suhtes.. Iga kord, kevadel, kui sain temalt sõnumi, kasvõi lühikesegi, olin kõige õnnelikum inimene- ma olin tal meeles. Iga kord, suvel, kui sain temalt sõnumi, kus oli väiksemgi vihje, et tal on ka minu vastu tunded, olin ääretult rõõmus ja mu silmisse tekkisid pisarad, kuna igatsesin teda meeletult. Iga kord, sügisel, kui minu sõnumid olid ükskõiksemad kui tema omad, tundsin sooja judinat läbi südame. Iga kord, talvel, üllatusin positiivselt, et ta mind ikkagi meeles pidas ja ise minuga ühendust võttis. Valentini päeval, peale seksi, veini ja kutsikaid, kui sain temalt sõnumi, mis polnud pooltki nii ükskõikne, kui minu oma, tekkisid minu silmi taas pisarad... Kuidas sa võisid!!!!! Kuidas sa suudad?!?! Milleks on sul vaja saata mulle suudlusi, öelda, et olen kallis, panna mind tundma, nagu sa tõesti tahaksid minuga veel koos olla, kuigi tegelikkus on midagi muud, seda enam, et mina olen viimasel ajal andnud sulle oma ükskõikse suhtumisega märku, et sinagi võid olla ükskõikne?? Ma ei lakka sind armastamast, kuid igal asjal on piir. Miks... ma lihtsalt ei mõista. miks on sul vaja saata mulle siiani suudlusi ja kallistusi, nimetada mind kalliks, kui sa tead... Sa ei taha mind. Ma suudan sellega leppida.. olen juba ehk leppinudki. Lase mul minna. Ära hoia mind kinni. Ära oota, et jään sind igavesti ootama... 19.02.2012... saab aasta meie tutvuse algusest. Ma ei kahetse hetkegi sinuga koos veedetud ajast. Sa olid parim ja oled siiani. Sa oled latt.
And as promised- I still won't cry for you. I really loved you and I always will.
I'm sorry for lying to myself all the time. Sorry for everything. But I'm not sorry for loving you.
Good bye, my love.
Hello, friend...
This is how my Valentine ends.
No comments:
Post a Comment