Yvonniseerumine: The Past 3.

Hey, uus postitus tehtud. Link siin.
Seekordsele postitusele pilti otsides jäi mu pilk pidama väga kena noormehe mustvalgel fotol. See pilt pidi väljendama Simóni.. Huvipärast vaatasin, kust pilt pärit on.. ja mis ma avastasin- tundub, et keegi kirjutab samuti ühest Simonist ja on võtnud selle pildi tegease välimuse iseloomustamiseks..

"Name: Simon

Gender: Male

Age: 20

Personality: Simon is a lot more open and optimistic than his younger brother, Clark, though he may have suffered he looks on the brighter side. 

Appearance:  
Unlike his siblings he has a full head of long, lush, blonde hair but he still has the deep green eyes. He is considered short due to his younger brother being the same height as him and still growing. 

History: At the age of 13 he along side his brothers had tragically lost their parents. He then took the role of finding money to support his family. He no longer went to school and instead did odd jobs and earned cash through this way. 

Abilities: He's a great negotiator but as well as a thief and a liar. 

Flaws: He's a rebel and hates rules. He's very judging as well and will automatically treat you the way he sees you. 

Friends: He is quick to make them, but faster at losing them.

Enemies: Many adults who try and control him 

Love Interests: He believes love gets in the way of things. "

Põnev avastus..
Aga siit nüüd minu Simón:
The Past: 3. Ohtralt punast sütitab leegi

Yvonniseerumine: The Past: 2. Kohting autsaideritega: esimesed jutud

Nii.. Kuna osadel on juba esimene osa loetud, panen kirja teise, küll veidi varem, kui olin plaaninud, aga las ta siis olla. Kommentaare ootan endiselt siia ja oleksin väga tänulik, kui ,mõne ikkagi jätate, teaksin, kuhu poole ennast arendada. Teen kõik selleks, et Teil, minu kallid sõbrad, oleks minu lugusid põnev lugeda ja et minust saaks ükspäev päris kirjanik. Loodan teie abile selles osas, seega- jätke kommentaar.

Kaunist lugemist!
The Past: 2.Kohting autsaideritega: esimesed jutud

Yvonniseerumine: The Past 1.osa

Hey.

Panin täna kirja Yvonnizationisse "The Past" esimese osa, nagu lubasin. Kommentaarid on oodatud siia..

Ps! Tean, et seal on kirjavigu.. mul juhtub neid päris tihti. Aga head lugemist.



The Past: 1. Sa ei tea kunagi, mis saatusel sinuga plaanis on...

Blogiuudised.

Üldiselt on nii, et kuigi mul oli oma poolõega kokkulepe/võistlus, et kirjutame 23.märtsiks raamatu valmis, pole ma saanud seda juba pea kuu aega kirjutada. Tänu pöördelistele momentidele minu elus praegusel hetkel, ei jätka ma ka selle kirjutamist. Aga see tähendab ainult seda, et teie, minu kallid blogilugejad, saate seda lugeda kohe, kui saan käidud SmatPOSTis ja omale uude arvutisse MO2007 installitud. Tegelased loos on samad- Lyv ja Simón. Mõtlesin ka loole pealkirja valmis seekord- "The Past".
Kena ootusärevust teile!

Such a long day

Päev algas rahus ja vaikuses. Kedagi polnud kodus, kõik olid läinud kuskile. Nautisin seda- polnud saanud seda tunnet tunda ju päris pikka aega, Tallinnasse kolimisest saadik. Minu jaoks on see lausa kohutavalt pikk aeg. Naudin üksinda veedetud hetki.
Kella 14ks oli kokku lepitud proovipäev poes (Comarket), kus olin kassas 3 tundi. Töö oli meeldiv, just nagu ma oodanud olingi.Töötasin veidi üle ajagi. Kui ülemus minuga edasistest plaanidest rääkima tuli ja jutu sees mainis palganumbrit, pean tõdema, et olin positiivselt üllatunud. Kui ma ennem kahtlesin, kas ma ikka tahan poes töötada, sis selles poes tahaksin küll. Eriti on mul meeles, kui ta ütles: "Ega meie töötajad nii kergelt ei jookse Maximasse üle". Seda oli mõnus kuulda.
Seda summat pole minu silmad ammu näinud, ega käed hoidnud.. Palgana muidugi.
Jooksuga koju, paar võileiba, paksult riidesse ja joostes uude kohta... või no kui joostes see just oli, kui 1,5km sai läbitud 30 minutiga, aga mis teha, kui nii paksult riidesse topid, et kiiresti liikumine mahatallatud lahtises lumes pea võimatuks osutub.
Tööle asusin enam-vähem kl19. Juba poole tunni möödudes soovisin kodus olla. Kl 21 olin tüdinenud sellest täielikult. Kl 23 ei suutnud ma ennast liigutada, kuni selle hetkeni, kui mu juhendaja võttis mult harja käest ja ütles, et ma võin nüüd koju minna. "Mismõttes?" oli mu esimene rektsioon, enne, kui ta jõudis lisada, et see oli viimane buss. Ma olin nii väsinud, et ei jõudnud rõõmustadagi. Komberdasin kuidagi kodupoole. Unistasin vaid, et saaks heita diivanile lösakile ja libisada õlut just nii nagu mehed seda teevad.
Terve päev seal busse nühkimas, oli mul tunne, et ma pole seal tahetud. Hiljem, naisterahvas, kes mind juhendas (õigupoolest oligi neid ainult kaks seal, üks venelanna ja teine eestlanna), küsis minult, kas ma homme ka tööle lähen. Jumala pärast mitte! Vastasin, et eks ma tööandjaga arutan sel teemal, mispeale ta ütles mulle: "Tule ikka!"
Mul on nii kahju, et mulle see töö ei istu. Oleks ma seal koos Kadiga, oleks teine asi, aga nemad.. Nad räägivad omavahel koguaeg vene keeles ja ma ei saa muud aru, kui ainult numbreid ja neidki pean tükk aega mõtlema, mis miski tähendas ikka. Ühesõnaga.. Eks te koristage 6 tundi järjest tuba kuulates võõras keeles juturaadiot. Kui lõbus on? Teeksite seda iga päev?
Enivei, olen lõpuks kodus.. jõudsin kl 1.30. Kell on praegu 3.02... Ja tegelikult olen surmväsinud..
Ega m väga ei mäletagi, mis ma tegelikult siia kirjutada tahtsin ja kas ma sain selle kirja juba... aga... burgerit tahaks meeletult... ma viimase ajal söön neid nii palju, et paha hakkab lausa.
Aga ma nüüd magama..
Edu teile ja edu meile! Tsiauks!

Pärast seksi, veini ja kutsikaid..

Ma teadsin juba enne raamatu ostmist, et see mõjutab mind.. mind ja minu mõtteid tema suhtes.. Iga kord, kevadel, kui sain temalt sõnumi, kasvõi lühikesegi, olin kõige õnnelikum inimene- ma olin tal meeles. Iga kord, suvel, kui sain temalt sõnumi, kus oli väiksemgi vihje, et tal on ka minu vastu tunded, olin ääretult rõõmus ja mu silmisse tekkisid pisarad, kuna igatsesin teda meeletult. Iga kord, sügisel, kui minu sõnumid olid ükskõiksemad kui tema omad, tundsin sooja judinat läbi südame. Iga kord, talvel, üllatusin positiivselt, et ta mind ikkagi meeles pidas ja ise minuga ühendust võttis. Valentini päeval, peale seksi, veini ja kutsikaid, kui sain temalt sõnumi, mis polnud pooltki nii ükskõikne, kui minu oma, tekkisid minu silmi taas pisarad... Kuidas sa võisid!!!!! Kuidas sa suudad?!?! Milleks on sul vaja saata mulle suudlusi, öelda, et olen kallis, panna mind tundma, nagu sa tõesti tahaksid minuga veel koos olla, kuigi tegelikkus on midagi muud, seda enam, et mina olen viimasel ajal andnud sulle oma ükskõikse suhtumisega märku, et sinagi võid olla ükskõikne?? Ma ei lakka sind armastamast, kuid igal asjal on piir. Miks... ma lihtsalt ei mõista. miks on sul vaja saata mulle siiani suudlusi ja kallistusi, nimetada mind kalliks, kui sa tead... Sa ei taha mind. Ma suudan sellega leppida.. olen juba ehk leppinudki. Lase mul minna. Ära hoia mind kinni. Ära oota, et jään sind igavesti ootama... 19.02.2012... saab aasta meie tutvuse algusest. Ma ei kahetse hetkegi sinuga koos veedetud ajast. Sa olid parim ja oled siiani. Sa oled latt.
And as promised- I still won't cry for you. I really loved you and I always will.
I'm sorry for lying to myself all the time. Sorry for everything. But I'm not sorry for loving you.
Good bye, my love.
Hello, friend...
This is how my Valentine ends.

Üldiselt ainult imelikud inimesed vahivad keset ööd üleval...

Jah, ma passin öösel üleval.. Tegelikult silmad valutavad juba ja ma ammu tahaks magada, aga ma ei saa lihtsalt jätta oma kallist uut arvutit, kui netis pole värve, ennem kui tean, miks ei ole. Igaljuhul.. installisin omale Chrome'i ja värvid ongi tagasi. Ei tea, miks Firefoxiga ei olnud. MSNis ka ei olnud, nüüd installisin selle ka uuesti.. vaatab, kas nüüd saab asja..
Eih.. ka seekord ei õnnestunud.. ma tõesti ei tea, mis ma tegema pean, et taas värvilist pilti näha...
Kõri on ka jälle meeletult valus..
Eks hommikul vaatan edasi.. Homme õhtul siis suurele peole!
Kolmapäeval ehk saan tööle ka lõpuks.
Edu teile ja edu mulle!