Mina, see häälekas.

Hiljuti kommenteerisin ühte oma ühe tuttava postitust, mis pani mind igasugustest asjadest mõtlema. Ma ei hakkaks siinkohal pikalt heietama mõtetest horoskoobist ja muudest võimalikest müstilistest asjadest ja sellest, kuidas mulle meeldiks kui inimesed ehitaksid rohkem põnevaid muinasjutulisi maju- see kõik ilmestab meie elu ja teeb selle ilusamaks ja huvitavamaks. Olgem ausad- kes ei tahaks katsuda käega püramiide ja seista Eiffeli tipus? Miks mitte ehitada näiteks muinasjutulosse?
Küllalt sellest, sai juba palju.
Tahtsin tegelikult jõuda sinna, kuhu minu mõttelõng välja jõudis- minuni.
Olen tähele pannud, et viimastel aastatel olen hakanud küllalt häälekalt oma arvamust avaldama. Võib-olla peaksingi seda tihemini tegema ja julgemalt? Olen märganud, kuidas minus on kadunud vaikselt see tüdruk, kes kuuendas klassis kellegile kunagi vastu ei hakanud, sest mis mõttega? Niikuinii ei oleks ju osanud midagi öelda, ja mis see ütleminegi aidanud oleks? Olen märganud, kuidas sellest tüdrukust, kes lasi ennast kiusata, mõistes, et ega ta midagi paremat niikuinii teha ei saa, on sirgunud iseseisev ja enesekindel, arvamusega inimene, kes otsustab ise, mis temaga tehakse ja kas üldse.
Päris palju aastaid olen lasknud end kiusata ja ära kasutada. Liiga palju aastaid.
Kuid see kõik on mõjunud mulle hästi, sest tean, mille eest ma seisan ja kelle vastu.
Ma tahan, et maailm teaks, et ma olen olemas ja eelkõige, et need inimesed, kes mind kiusasid, teaks, et ma olen tugevam kui nemad ja seda kõike tänu neile, nende kiuste.
Olen uhke enda üle!

Olge teie ka!
NEVER GIVE UP!

2 nädalat 1,5l vett.

Olen nüüdseks 2 nädalat iga päev vähemalt 1,5 l vett joonud. Mitte küll tingimata mineraalvett, kuna see tuleb poest osta ja see pole ka just kõige kergemini allaminev. Hommikul on hea, õhtul tuleb juba lausa sundida alla.
Tulemustest siis..
Võin öelda, et vererõhuga mul enam niipalju muret pole (mul on madal vererõhk), küll aga pole see vesi mu nahale justkui üldse mõjunud.
Uuest aastast plaanin koguseid suurendada.

PS! Päevasesse veekogusesse arvestan ainult, mitu pudelit otseselt joodud on, mitte teisi tarbitavaid vedelikke, sh ka vett, mis joon klaasist vms.

Yvonnioni käsitöö- ja ilunurgake

Olen viimasel ajal hakanud päris palju kudumisega tegelema, tahaks muidugi ka õmmelda ning ka paar heegeldustööd ootavad lõpetamist. Õmblemine aga ilmselt ainult sooviks jääbki, kuigi mul on mingisugune õmblemise masin, kuid sellega ei saa tavalist õmblust teha, vaid ainult ääristamist (overlock), seega jah.. ja kuna overlocki jaoks on vaja väga palju niite, ja ma ei raatsi osta 4eu 1 rull (masinale läheb 4 rulli) eriti kui enivei on aja nii musta kui valget, siis jah... 8 rulli niiti + veel alumine niit.. kallis lõbu, pigem las seisab veel. Võib-olla ehk kui ostaks iga kuu ühe rulli..?

Igaljuhul, lõpetasin just eile Madise mütsiga. Neljas kord ja lõpuks tuli sobiv. Olgu see siis mainitud, et see on teine müts, mitte teinud olen, esimene kord tegin endale, kuid see ei sobinud kuskile, ei läinud pähegi.

Täna alustan endale mütsi tegemist ja järjekorras on veel ämm, kes oma mütsi ootab, aga selle jaoks pean veel poodides tuhlama, ilmelt ostan talle lõnga Prismast, kuna Madisele ma sealt ostsin. See oli nii vahva lõng, et oleksin veel tahtnud osta, aga ega see lõng pole ka just odav lugu.. kuigi ma tean küll kohti, kust saaksin ka odavat ja ka kohti, kust saaksin kallist, kuid see-eest kvaliteetset lõnga. Olen sattunud väga õhinasse oma kudumisega. Lausa veider.

Nüüd alustan siis oma mütsiga.

Aaga.. ilunurgake räägib seda, et ma lugesin ühte artiklit, kus naine jõi kuu aega iga päev 3l vett. See lugu koputas minu südametunnistusele, sest minu arst ütles mulle juba kevadel, et peaksin jooma vähemalt 1,8l vett päevas. Suutsin isegi kuu aega vastu pidada, aga seda ka ainult seetõttu, et töö juures oli lihtsalt nii palav, et ma ei saanud ilma olla. See selleks. Nüüd tuletab seda veevajadust mulle meelde minu enda nahk, mis vaikselt väga kuivaks muutunud on. Samas usun ka, et kui ma jooksin rohkem vett, siis ma ei näriks oma huli ehk enam niipalju.
Eks ma siis teen proovi ja vaatan, kaua vastu pean. Ma siiski katsun esialgu juua iga päev 1,5l mineraalvett päevas.

Olge tublid ja edu mulle!

:) you da best!

Pean ütlema, et kõige rohkem ehmatavad inimest ikkagi tema parimad sõbrannad.
Nimelt olin ma täna koolis, kui tuli mulle sõnum teatega, et mulle on mingi pakk tulnud. Esialgu ei saanud arugi, kas Osta.ee-st? Mulle ei meenunud, et oleksin sealt midagi ostnud, samuti pole olnud kellegagi mingit kokkulepet, et peaks pakki ootama. Terve ülejäänud koolipäeva mõtlesin, mis ja kellelt see võiks olla. Äkki on üldsegi valele inimesele saadetud kogemata, aga noo.. sinna on ju telefoni numbrit vaja... võib-olla pandi see valesti. Võib-olla saatis mu õde selle arvutimängu ära, mis olin tahtnud, aga tema eitas seda.
Mind huvitab, kas mu õde teadis midagi sellest?
Teeb ta nalja?

Lõpuks siis sai koolipäev läbi ja põnevusega läks pakiautomaai juurde. Kujutasin juba ette, mi ma edasi teen, kas saadan paki tagasi või äkki ikkagi vaataks, mis seal sees on?
Kui kapp avanes, paistis sealt välja pisikene pakikene.
Olin väga üllatunud, kui nägin, et seal on ikkagi minu nimi peal ja kellelt veel!
Kadilt!!
Sattusin õhinasse ega kavatsenud enne kuskile liikuda kuni saan teada, mida see pakk sisaldab.
Koorisin õrnalt paki lahti (ilmselt pole vist mõtet mainidagi, et paber, mille sisse pakike mähitud oli, oli roheline) ja sain kätte ilusa lihtsa välimusega pakendi. Hetkeks tabas mind blondiinsus ning ma mõtlesin, et kas päriselt see ongi, tähele panemata, et terve see aeg oli seal miski loksunud sees. Kui see möödus, avasin pakikese, mille seest tuli välja shokolaad ja armas kaardike, kus ta ütleb, et mind igatseb. Ja veel miski- ilmselt võtmehoidja- südamekujuline, lahtikäiv, kuhu ühele poole saab panna pildi ja teisel pool on peegel.

Et sa teaks...
Mina igatsen sind ka!
Mulle meeldis see kingitus väga!
Viimasel ajal on kõik südamed, tähed ja lipsud just minu teema, seega.. võib-olla sa lihtsalt tead mind nii hästi.
ARMASTAN SIND!!!!
Igatsen.
Oled kallis.
Ja see oli väga vinge üllatus.. :) nii vinge, et ma esimest korda siin blogis kasutan smaili. :)





:)))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))) 

Need a little boost?

Kui sa tahad mingit muutust, kuid kardad..
Kui sul on puudu vaid üks väike tõuge, et teha õige otsus..

Siis mind aitas see:

Lana Del Rey- Gramma
(fan made vid)













Hopefully it'll help you too!

Kallile Kaisale, kes otsustas minu elust lahkuda.

Eile õhtul nutsin mitu kõva tundi järjest. Mõtetest käis läbi isegi veenide läbi lõikamine, aga mitte tema pärast vaid selleks, et nutmise tagajärjel tekkinud peavalu leevendada ja et magama jääda.
Ma ei tunne, et peaksin teda leinama. Minuga on kõik korras. Millegi pärast on minuga juba kord nii, et ma ei leina ühtegi katkenud suhet liiga palju. Võib-olla on minu lapsepõlv seda mulle õpetanud- mitte ühtegi inimest ei saa liiga ligi lasta.
Ma ei leinanud oma esimest armastust ka rohkem kui nädala. Olen inimene, kes ennast väga kiiresti jalule ajab, kui miskit sellist mind maha tõmbab. Ma saan hakkama.. Seda enam, et kogu see "lahkuminek" on toimunud juba terve aasta.
Mul ei olegi enam niivõrd valus. Võib olla just selle pärast, et tema andis lihtsalt alla.
Tekib küsimus, et miks mina siis niiväga küll pingutasin?
Mina uskusin, et me olemegi parimad sõbrannad. Ma armastan teda siiani, kuid valus on mõelda, et ma olin talle vaid see inimene, kellele helistada siis kui tööle asendajat oli tarvis või siis kui töö juures sukad katki läksid, et ma siis talle uued viiks.

Ta ütles, et oleme lahku kasvanud ja sinna pole midagi teha... ta ei suuda enam ja annab alla...

ANNA!!

Ma ei leina. Olen lihtsalt kurb ja minus on niipalju küsimusi.. Kas ma nii palju talle tähendasingi? Kas ta teebki nii? Mis mina valesti tegin? Miks see kõik nii juhtus ja kes kellest välja kasvas?

Kes kellest välja kasvas??

Tegelikult oli algne plaan siia kirjutada sellest, kuidas ma temaga tutvusin ja mismoodi kõik oli.

Kaisa oli esimene sõber mul siin, Tallinnas. Kui olin Shimo's käinud töövestlusel ning läksin juba proovipäevale, oli sinna teel veel palju inimesi, üks esimesi, kes mind uudistama tuli, oligi Kaisa.

Kaisaga..

Talle meeldis, et olin lühem kui tema ja ta ütles oma õele, kelle otsus määras minu koha selles baaris: "Palun võta ta tööle, ta on minust lühem!" ja ta kallistas mind.
See kõik oli minu jaoks võõras, kuid meeldiv. Tema meeldis mulle ka. Juba järgmisel päeval saime koos töötada ja meist said sõbrannad. Olime alati koos, kõiges. Me olime lahutamatud. Me kaitsesime teineteist valede meeste eest, et teine haiget ei saaks.
Vahepeal tundsin lausa, et tahan temaga abielluda..
Ta nimetas mind oma kaljuks.. Ta ütles, et olen tema kalju. Ta ütles seda ühele noormehele, kellega tal midagi oli. Mul oli hea meel talle toeks olla, kui tal raske oli. Lõpuks ta hakkas närbuma. Aina raskem oli teda jalul hoida, kuid siis... ühel hetkel ta säras. Säras nagu ei kunagi varem, aga ma ei näinud seda, sest tal polnud enam kunagi aega minuga kohtuda. Tööd olevat nii palju, nagu ta väitis.. ja kõik vabad päevad oli ta palavikus ja haige..

Tänaseks aitab küll halamisest. Elu läheb edasi, parimate sõbrannadega või mitte, aga läheb edasi.

et keegi valesti aru ei saaks: MA ARMASTAN OMA MEEST, TA ON ÜLIM OLEVUS, PARIM, MIS(kes) MU TEELE SATTUS