Mu õele tuli siis järgnev kiri:
"Tead... Olen viimased kaks ööd järjest Sinu õde unes näinud. Paar tundi tagasi ärkasin jälle ühe jubeda unenäo peale üles... Kus ta püüdis üle mingi oja või jõe saada, sest keegi ajas taga ja mina teiselpool ei saanud midagi teha... See selleks...
Igatahes püüdsin ma teda facebookis leida, et talle endale kirjutada, kuid see ei õnnestunud. Nagu sa ilmselt tead siis meie sõprussuhe ei olnud just ilusa lõpuga...
Võibolla on ta mind üldse blokeerinud. Istun siin siis nyyd juba mitmendat tundi mõeldes kõige peale mis oli ja oleks võinud olla ja süda ei anna kuidagi rahu... Seepärast ka Sulle kirjutan, palvega see kiri Railile edastada...
Pea kolm aastat pole me omavahel sõnagi rääkinud, kuigi kunagi olime nii lähedased. Kurvaks teeb, kuidas inimesed kaotavad erilisi inimesi oma uhkuse ja isekuse tõttu. Ei, ma ei räägi Sinust, vaid endast.
Olin sellel ajal väga noor ja rumal ning ei suutnud endale neid asju tunnistada. Aga Sul oli õigus, ma olin kohutav manipulaator. Ma olin kohutavalt isekas ja rumal. Ma ei suutnud leppida sellega, kui erinev Sa oled.
Tahtsin Sind muuta, tahtsin et sa teeksid kõike nii nagu mina näen, et neid tegema peaks. Ma olin tormakas. Ühtegi neist asjust ei suutnud ma tunnistada ega ilmselt ka.mõistnud.
Süüdistasin Sind. Mäletan eriti selgelt olukorda, kus soovisid paar päeva lihtsalt omaette olla. Vaikida ja mõelda, kui eluterve otsus! Tol ajal mõtlesin hoopis, et vastik tõbras tahab mulle lihtsalt närvidele käia.
Uskumatu lihtsalt, kui isekas ma olin. Ma ei vabanda enam, olen Sinu ees juba vabandanud. Tahtsin Selle lihtsalt südamelt ära saada, et Sa teaks, et Sul oli õigus. Ja, et mul on kahju nende halbade sõnade ja soovide pärast mis sinu pihta saatsin.
Aga siiras siiras rõõm oli mul nüüd aastaid hiljem lugeda sinu blogist (ma isegi ei tea kas sa sinna enam kirjutad, kuid sa peaksid, su kirjatükkides on alati olnud mingi veider särts mis kutsub lugema! Isegi tavapärases mis täna tegin postituses!) et Sul on kõik hästi.
Sul on pisike poeg?! ja Sa oled armastatud. Suurim õnn mis võib ühele inimesele osaks saada. Mul on nii hea meel, et kõige kiuste on sul hästi läinud.
Ma ei kirjutanud seda kirja arvates, et peale seda miskit meie vahel muutub.
Kirjutasin selle, et sa teaks, et Sul oli õigus. Et sa teaks, et mina ei pea mingit viha. Et sa teaks, et ma olen su pärast õnnelik. Et sa teaks, et sa oled õnnelik inimene!
Et Sind ka tänada, sest tollel ajal suutsid sa mind julgustada suuri samme astuma, mis mind tagantjärgi on väga rõõmsaks teinud, kõik tõnu sulle.
Et mu süda rahu saaks, sest vahel, vahel võivad ütlemata sõnad haiget teha rohkem kui öeldud ja vahel kohe ütlemata jättes võivadgi nad ütlemata jääda.
Jah ka seepärast, et ehk kunagi sa suudad mulle ka andestada ja ehk isegi lubad mul Sulle mõnes armsas kohvikus rohelise tee välja teha. Kuid ma ei oota midagi, tahtsin vaid südamelt ära saada. A."
Ma vabandan, A, kui Sulle ei valmista rõõmu seda kirja siin näha, kuid ma pidin..
Tahtsin Sulle vastata.
Ma tänan ilusate sõnade eest ja ma tõesti olen õnnelik. Ehk ühel päeval joome ka selle tee ära, kuid seni soovin ainult, et Sul hästi läheks. Loodan, et Sa leiad elus oma koha ja oled ka õnnelik.
Ps! Mul on tütar. (Ilmselt olen blogis jätnud segadusse ajava mulje).
