Kallile Kaisale, kes otsustas minu elust lahkuda.

Eile õhtul nutsin mitu kõva tundi järjest. Mõtetest käis läbi isegi veenide läbi lõikamine, aga mitte tema pärast vaid selleks, et nutmise tagajärjel tekkinud peavalu leevendada ja et magama jääda.
Ma ei tunne, et peaksin teda leinama. Minuga on kõik korras. Millegi pärast on minuga juba kord nii, et ma ei leina ühtegi katkenud suhet liiga palju. Võib-olla on minu lapsepõlv seda mulle õpetanud- mitte ühtegi inimest ei saa liiga ligi lasta.
Ma ei leinanud oma esimest armastust ka rohkem kui nädala. Olen inimene, kes ennast väga kiiresti jalule ajab, kui miskit sellist mind maha tõmbab. Ma saan hakkama.. Seda enam, et kogu see "lahkuminek" on toimunud juba terve aasta.
Mul ei olegi enam niivõrd valus. Võib olla just selle pärast, et tema andis lihtsalt alla.
Tekib küsimus, et miks mina siis niiväga küll pingutasin?
Mina uskusin, et me olemegi parimad sõbrannad. Ma armastan teda siiani, kuid valus on mõelda, et ma olin talle vaid see inimene, kellele helistada siis kui tööle asendajat oli tarvis või siis kui töö juures sukad katki läksid, et ma siis talle uued viiks.

Ta ütles, et oleme lahku kasvanud ja sinna pole midagi teha... ta ei suuda enam ja annab alla...

ANNA!!

Ma ei leina. Olen lihtsalt kurb ja minus on niipalju küsimusi.. Kas ma nii palju talle tähendasingi? Kas ta teebki nii? Mis mina valesti tegin? Miks see kõik nii juhtus ja kes kellest välja kasvas?

Kes kellest välja kasvas??

Tegelikult oli algne plaan siia kirjutada sellest, kuidas ma temaga tutvusin ja mismoodi kõik oli.

Kaisa oli esimene sõber mul siin, Tallinnas. Kui olin Shimo's käinud töövestlusel ning läksin juba proovipäevale, oli sinna teel veel palju inimesi, üks esimesi, kes mind uudistama tuli, oligi Kaisa.

Kaisaga..

Talle meeldis, et olin lühem kui tema ja ta ütles oma õele, kelle otsus määras minu koha selles baaris: "Palun võta ta tööle, ta on minust lühem!" ja ta kallistas mind.
See kõik oli minu jaoks võõras, kuid meeldiv. Tema meeldis mulle ka. Juba järgmisel päeval saime koos töötada ja meist said sõbrannad. Olime alati koos, kõiges. Me olime lahutamatud. Me kaitsesime teineteist valede meeste eest, et teine haiget ei saaks.
Vahepeal tundsin lausa, et tahan temaga abielluda..
Ta nimetas mind oma kaljuks.. Ta ütles, et olen tema kalju. Ta ütles seda ühele noormehele, kellega tal midagi oli. Mul oli hea meel talle toeks olla, kui tal raske oli. Lõpuks ta hakkas närbuma. Aina raskem oli teda jalul hoida, kuid siis... ühel hetkel ta säras. Säras nagu ei kunagi varem, aga ma ei näinud seda, sest tal polnud enam kunagi aega minuga kohtuda. Tööd olevat nii palju, nagu ta väitis.. ja kõik vabad päevad oli ta palavikus ja haige..

Tänaseks aitab küll halamisest. Elu läheb edasi, parimate sõbrannadega või mitte, aga läheb edasi.