MA ei tea, kas praegu on parim aeg kirjutamiseks, aga ma olen nii vihane ja löödud. Tahan, et see minust välja saaks..
Ma olen alati tahtnud olla hea naine. Kui mitte lausa öelda, et parim. Tahan olla unistuste naine oma mehele.
Aga kuidas olla unistuste naine?
Mu mees saatis tööpäeva lõppedes sõnumi, et teeb 3 õllet. Okei. Mul pole selle vasu midagi, kui ta vahest harva oma töökaalaste ja vennaga õlut joob. Joogu.
Aga ma ju ootasin teda just täna nii väga koju. Aga ma ei saa ju talle ka järsku öelda, et tead, ei ole okei. Ma ootan sind väga koju, kuigi muud ma ju ei teegi kui ainult ootan teda koju, sest ma ju EI TEE MIDAGI PEALE KOOLIS KÄIMISE!!! JA MA EI TEINUD JU TÄNA JUST TALLE MÕELDES SÜÜA!!! Ma olen nii naeruväärne. Hale.
Aga kuidas siis olla parim naine?
Saates talle sõnumi, et ta koju tuleks, oleks enese lolliks tegemine. Ma tean ju, et ta ei tule, meil on vaikimisi kokkulepe, et me üldiselt ei keela teisel teha, mis ta teeb ja ei kamanda teist koju.
Nõudes palju muutun ehk naiseks, kes nõuab liiga palju ja seab liiga palju sihte ning mees lõpuks lihtsalt kukub kokku suurest pingest.. jutt siis sellest, et mu mees on viimasel ajal väga suure pinge all ja ma tunnen, et selles olen mina süüdi.
Me tahame last, me tahame maja... selleks kõigeks on raha vaja, aga kust seda saada?
Madis ei kavatse juba teist korda järjest puhkust võtta, kuna "meil on ju raha vaja".
Oleme mõelnud Inglismaale minna elama... aga ei saa ju, sest MÕNI KÄIB JU ALLES (IKKA VEEL) KOOLIS!!!!
Ma näen, kuidas ta ei jaksa.. ja ma ei tea, mis teha. Ma olen isegi mõelnud, et äkki peaksin ikkagi tööle tagasi minema ja kui jõuan, käima koolis... aga seda ta mulle ei lubaks.
Samas teisalt- naine kes ei nõua mehelt midagi, ei paku ka pinget ja nii võib mees end käest lasta ega üldsegi mite kuskile jõuda või siis alla käia, kui naine ei aita mehel suunda leida...
Nõustute? Või on see jabur?
Mäletan, kuidas üks mu kunagine tuttav mu eksmehele ütles minu kohta "kui sa tahad tallaaust, siis selleks on ta sobiv".
Ma ei ütleks, et ma olen tallaalune.. oleme võrdsed, aga... ma lihtsalt tahaks, et ma teaks, millal ma nõuan liiga palju ja millal liiga vähe. Tunnen tihti, et nõuan valesid asju valel ajal.
Mul on kaks sõbrannat, kes on mulle suureks eeskujuks..aga kui ma teaks kuidas nad seda kõike teevad..
Üks on kullakallis (isegi kallim veel tegelikult) K.S.
Teine on Tallinnas üks neiu, kelle elu paranemisele sain mina veidigi kaasa aidata.
Kuigi ta nimetab mind oma väikseks õeks, tunnen ma ennast nii tähtsusetuna.
K, on nii sihikindel ja ta oskab asju ajada. Kui miski pole õige, siis ta kaebab, kuigi tema vastu ollakse väga ebaõiglased. Sa tead, mida sa tahad ja tead, kuidas seda saavutada. Mina usun nii.
Teine K (Tallinnas) on just samamoodi end s*tast välja kaevanud ja võidelnud. Kui te teda teaks, te ei usuks, kui ma ütleks, et elasin temaga koos Tõrvas enne kui ta siia kolis.
Ta on nii tark ja teab alati, mis õige. Kuidas?
Kuidas teha õigeid valikuid??
Ja mis mind tegelikult üldse välja vihastas, et ma siia kirjutama pidin?
Uskuge või mitte, aga tema nimeks siin saab kolmas K. Samuti Tallinnast. Ainus inimene, kellega ma peale Madise siin linnas tõelise klapi olen leidnud.. noh, seda kuni Madise leidmiseni. Me ei suhtle enam peaaegu üldse.. Ma aimasin seda, kui lasime teineteisele sõbrapäevaks kingituseks südamepoolte ripatsid teha, millele on meie nimed graveeritud. Armas, eks. Ma kartsin juba siis. (Ja pisut kardan ka praegu Madisega.. sõrmus...)
Kartsin juba siis, et meie sõprus ei pruugi enam nii jätkuda.. ja nii ongi.
Kui talle väidan, et on probleem- ta eitab. Kõik on korras, aga ometigi eirab ta minu pidevaid tagasihoidlikke katseid teineteist taas leida. Ma saan haiget iga kord. IGA FAKING KORD!!! Valus on.
Ma olen mõelnud, et ma peaks talle ütlema, et ma ei tahagi temaga enam üldse suhelda, kuna see teeb liiga palju haiget. Pigem olen ilma...aga ta on ainus, kes mul siin peale mu kihlatu veel on. Ma ei leia sõpru kergesti. Mul on raske. Peab käima klõks, et ma teaks, et see on see inimene, kellega ma tahaksin rohkem aega koos veeta. Just nii nagu oli K.S.-i puhul, just nagu oli Madise puhul. Ma olen nii hale.
See on laastanud mind korralikult. Ja kui aus olla, siis ma süüdistan Madise eksi teise K röövimises minult!
Ütlesingi välja. Nii on. Ma süüdistan teda.
Sest nad ei olnud varem sõbrannad. Ta tegi K-le haiget, aga keegi ei teinud väljagi.. mina hoolin. Ta pole ikka veel Madisest üle. Ta oli K-ga koos ainult selleks, et siis saab ta käia Shimo's, kus ilmselgelt Madis käib. Ta isegi küsis, et äkki saab ta sinna tööle, aga jumal tänatud, et Madis omanikuga sõber on ja too Madiselt küsis, mis ta arvab sellest....
Toooo much!!! This is tooo much!
Aga kui ma juba hakkasin rääkima, asjadest, mis mind vaevavad, siis olgu öeldud, et... MA OLEN HUVITATUD POLIITIKAST JA MA OLEN ÜLIMALT PETTUNUD VALIMISTULEMUSTEST JA VIHANE! TÄIESTI ABSURD KUI MADALALE KESKERAKOND LANGEDA VÕIB!!!!
Ja mul ei ole ka sellest kellegagi rääkida.
Tunnen, kuidas ma ei saa hingata.. kui raske on olla. Taaskord ei saavutanud me midagi. Ma tahan võidelda! See pole aus, kuidas keskerakond hääli välja pettis! See on masendav. Masendav!
Ma ei taha õue minna, sest ma tunnen kuidas korruptsioon haiseb.. see lämmatab.
Mul tulek okse peale, ui mõtlen selle kõige peale, mis savisaar korraldas... nagu laul?? Päriselt?? edgar saviaar laulab???? I Wanna Puke!!!
Ja ülemiste vanake?? How lame is that???!!!!
Aga praeguseks aitab küll.. Nii vihane ei saa ka olla...
