Mitte, et ma tahaksin istuda, aga sa võiksid ju vähemalt pakkuda.

• Tere, olen 62-aastane endine õpetaja. Itsun pensioniga kodus, kuid siiski tuleb vahepeal mõni tähtsam kohtuminegi ette. Näiteks kohtun uute õpetajatega, et neid milleski aidata ja juhtnööre jagada. Seetõttu tuleb mul liigelda bussiga, kuna autot pole ma viimase 30-ne aasta jooksul soetada raatsinud.
  Pea iga kord, kui ma bussi sisenen ja see pea silmini täis on, ei tõuse mitte ükski noor neiu püsti, et istet pakkuda. Ma saan ju aru, et noored töötavad väga palju ka öistel tundidel ja jalad võivad pikast päevatööst (tegelikult küll öötööst, olgu see siis missugune tahes), kuid vanemale naisterahvale võiks viisakusest ikkagi istet pakkuda ju. Ma suudan vabalt seista see pool tunnikest bussis püsti, aga asi on põhimõttes ja see ärritab mind.
  Kallis noor, ole viisakas ja paku vanemale kaasreisijale istet, ükskõik, kui väsinud sa ka poleks! Maga kasvõi püstijalu, kui vaja, mind ei huvita, aga ole viisakas!

• Olen vanemas eas meesterahvas, olen keskmiselt pikemat kasvu ja kaalun160 kilo.
  Mul pole aimugi, kuidas ma teada võin, et ma potist mööda ei lase. I mean- kas ma peaksin istuma?

• Hei,
  Olen 25-aastane tsiviliseeritud noormees. Armastan seksi. Ainus probleem on, et... ma raseerin ennast tihemini kui mu elukaaslane.. Vastik. See pole üldse meeldiv tunne. Kas ma peaksin sellest temaga rääkima ja ütlema, et ta end tihemini raseeriks, sest ma küll omale mingit puhmast kasvatama ei hakka ja ta arvaks ju muidu, et mul on poole väiksem, kui muidu. Äkki kingin talle uue raseerija, ehk saab siis ise vihjest aru?