Nii palju vastuseta küsimusi..

Ma ei saa aru! Kuidas on see võimalik, et üks mees mind sedasi tundma paneb? Juba esimesest päevast saadik on ta minus veidi judinaid tekitanud.. olgu, esimesel päeval mitte nii palju, aga klapp oli meil siiski koheselt. Teine kord, kui teda kohtasin, polnud ma selleks valmis. Kolmas kohtumine lõppes üsna kehvasti. Neljandast ei hakka ma parem üldse rääkima. Viies.. Ta viipas mulle vaid käega ja ütles "tsau".. Mul jäi süda seisma, kuid suutsin siiski talle vastata. Ta lahkus koheselt ruumist ning värin minu sees aina kasvas. Ma ei teadnud, mis ma peaks tegema, kui ta uuesti sisse tagasi tuleb, kuidas olema.. Ma isegi ei teadnud, kas ma tahan, et ta tagasi tuleks või ei. Kinnistasin endale, et teda ei tule teades, et kui ta nüüd tulebki tagasi, on paanikahetk (või kuidas iganes seda nimetada) veelgi suurem. Mul oli hirm, et mõte temast suudab taas mu tööpäeva rikkuda. Nii see õnneks ei läinud. Suutsin ennast kokku võtta ja jäin truuks mõttele, et ta ei tule enam tagasi. Kusjuures olin veel üllatavalt heas tujus.
Tegelikult loodan, et ei pea teda enam kunagi nägema. Tal on minu suhtes mingi veider mõju, mille eest, ma kardan, ei suuda ma end kaitsta ja mulle pole jamasid vaja, ega ka purunenud südant. Aga kuidas.. mismoodi ta minus sellist veidrat tunnet tekitab? Piisb vaid ühest pilgust, ja ma unustan kõik muu.. Kui ta puudutab minu käsivart oma sõrmeotsaga.. ma ei tahaks, et ta kunagi sellest lahti laseks..
Pole enam mõtet mulle seletada, et ehk on see ka mingi "true love".. Millegipärast.. peale Edgarsit ei usu ma sellesse nii väga. Temaga ju mul oli nö äratundmine esimesest hetkest. Mis sellest välja tuli? Terve aasta istun üksinda ja ootan teda. Mul pole vaja seda korrata. Seekord valin noormeest, kellega koos olla, väga hoolikalt. Mind ei huvita niivõrd enam see "tunne", kui iseloom ja tema lugupidamine minu suhtes.
Aga kas see võib jällegi tähendada, et ma loobun tõelisest armastusest, et vältida lihtsalt haigetsaamist? Kas ma olen hakanud iseenda põhimõtete vastaselt elama?
Mis on SG-l see, mida teistel ei ole?
Kas ma tahan üldse teada?


Jah, ma teadsin, et sel nädalavahetusel ma näen teda.. ma juba aimasin.
Mida ma peaksin tegema?
Praegugi talle mõeldes ja sellest kõigest mul süda sees puperdab.. Ma ei taha seda. Ma ei taha olla jälle haavatav laps. Olen iseseisev ja tugev, ma ei taha olla jälle haavatav..