Tegelikult loodan, et ei pea teda enam kunagi nägema. Tal on minu suhtes mingi veider mõju, mille eest, ma kardan, ei suuda ma end kaitsta ja mulle pole jamasid vaja, ega ka purunenud südant. Aga kuidas.. mismoodi ta minus sellist veidrat tunnet tekitab? Piisb vaid ühest pilgust, ja ma unustan kõik muu.. Kui ta puudutab minu käsivart oma sõrmeotsaga.. ma ei tahaks, et ta kunagi sellest lahti laseks..
Pole enam mõtet mulle seletada, et ehk on see ka mingi "true love".. Millegipärast.. peale Edgarsit ei usu ma sellesse nii väga. Temaga ju mul oli nö äratundmine esimesest hetkest. Mis sellest välja tuli? Terve aasta istun üksinda ja ootan teda. Mul pole vaja seda korrata. Seekord valin noormeest, kellega koos olla, väga hoolikalt. Mind ei huvita niivõrd enam see "tunne", kui iseloom ja tema lugupidamine minu suhtes.
Aga kas see võib jällegi tähendada, et ma loobun tõelisest armastusest, et vältida lihtsalt haigetsaamist? Kas ma olen hakanud iseenda põhimõtete vastaselt elama?
Mis on SG-l see, mida teistel ei ole?
Kas ma tahan üldse teada?
Jah, ma teadsin, et sel nädalavahetusel ma näen teda.. ma juba aimasin.
Mida ma peaksin tegema?
Praegugi talle mõeldes ja sellest kõigest mul süda sees puperdab.. Ma ei taha seda. Ma ei taha olla jälle haavatav laps. Olen iseseisev ja tugev, ma ei taha olla jälle haavatav..
