What does it feel like?

Hey!
Pole väääga ammu midagi kirjutanud. Igatsen oma arvutit, millega mõte lendab nii, et ei saa pidamagi. Alati on midagi teha. Hetkel on minu "uus" arvuti isa käes paranduses. Loodetavasti saab see terveks ja ma saan lõpuks ometi omi mõtteid tihemini avaldada.
Kui aus olla, siis mul polegi hetkel just eriti palju mõtteid. Põhiline on töö.. ja muidugi kodused jamad, millel ma pikemalt ei peatukski...
Tahan vaid tänada seda neiut, kellega ma koos elan, meeldiva jõulukingi eest ja ka selle eest, et ta on piisavalt inimlik ning üritab õppida ja hakkama saada, kuid hetkel... ma ei saa lihtsalt teisiti. Minu ainus soov on, et sa mõtleksid sügavalt.. Ma ei hakka asjasse süüvima.. Tegelikult teeb see kõik väga haiget ja ma lihtsalt pole valmis haiget saama.. just sellepärast ei soovi ma sinuga suhelda.. Mitte midagi öelda. Tahan olla nagu mind polekski...

Muidugi on midagi veel...
On üks noormees.. Ma tundun endale juba tõsise pubekana. Võib-olla isegi armunud pubekana. Me oleme temaga tuttavad nüüdseks vaid kolm nädalat? Aga ma ei taha tema juurest kuidagi ära minna.. raske on lahkuda. Samas kardan ma meeletult kõike seda, mis meil võiks olla, kuid tema puhul lubasin iseendale, et kuulan enda nõu- võtta kõik, mis võtta annab. Vähemalt ei kahetse ma hiljem, et ei andnud võimalust või miskit..

Praegu kõik.. ülejäänud mõtted hoian hetkel enda teada.
Olge mõnnad!
Yv.

Analyzing

Minu viimased väljaskäimised on olnud minujaoks üllatavalt valgustavad.
Mõlemal korral sattusin kokku brittidega.
Esimesel korral oli nende seas üks isehakanud psühholoog. Peale temaga vestlemist taipasin, et peaksin RMile ütlema, et ma ei tahaks temaga nii tihti kohtuda. Seda ma ka tegin. Mingiaeg hiljem aga hakkasin mõtlema, et ehk tegin ma valesti, kuid..
Alles hiljuti kohtusin teiste brittidega.. Veetsin ühega neist väga meeldivalt koos aega. Me ei teinudki midagi kui lebotasime.. sel hetkel taipasin, et tegelikult tegin ma õigesti.
Nüüd kohtusin lõpuks RMiga ja veendusin selles veelgi.
Mul oli alati temaga koos olles pisut ebamugav. Ma teadsin, et ei tunne ennast vabalt.

Minu mõte on see...
Miks me üritame alati oma vastassoole muljet avaldada? Milleks me üritame näida perfektsemad, kui me tegelikult oleme? Miks me mõtleme välja igasuguseid tegevusi, mida me oma tavaelus ei tee? Miks me sisustame oma aega tegevustega, mida me oma tavaelus endale lubada ei saaks? Miks me loome meeleolu, mis meid tavaliselt ei ümbritse?
Me sätime enne igat kohtumist, sest muidu teine äkki arvab, et me oleme inetud ja ei hoolitse enda eest pidevalt. Me ostame kontserdi piletid, et koos veedetud aeg oleks võimalikult põnev. Me süütame küünla ja paneme selga kalli pesu, et tekitada oma kallimas armastuse tunnet.

Ühesõnaga, miks me püüame muljet avaldada niivõrd, et teeme asju, mida me tavaliselt ei tee, jättes sellega vale mulje?

Ma näen seda kõike enda ümber nii palju. Ka ma ise olen seda teinud ja ilmselt teen veel, kuid nüüd ma mõistan seda.
Tänu neile viimastele kohtumistele mõistsin.

Me ei pea olema ju maailma kõige kaunimad, hoolitsetumad, huvitavamad, romantilisemad, praktilisemad, seksikamad jne.
Kui teine siis meisse ära armubki, ei armu ta ju päriselt meisse.
Me peaksime olema meie ise!

Igaljuhul, see kiri ei ole mõeldud nii, et nagu ma alles nüüd oleks seda taibanud või midagi. See on mõeldud meile kõigile meeldetuletuseks!

Me kõik teame seda, aga teeme ikkagi igal korral samu vigu.

PS! Mulle meeldivad Teie postitused!!!